Retk nr 1. 26.09.2023 Loodusgiidihakatisena õpetaja Marjega Uuemõisa metsaradadel.
Esimese koolipäeva lõpetuseks tegime avastusretke kooli lähedal asuvasse metsa. Kui üks korraliku ettevalmistustöö teinud kultuurigiid teab alati täpselt vaatamisväärsuste asukohti siis looduses on kõik pidevas muutumises ja mitte kunagi ei tea ette, keda või mida kohata võib. Eks loodusgiidi ülesanne olegi märgata looduses toimuvat ning äratada huvi nii looduse kui sellega põimunud inimkultuuri vastu.
Retk nr 2. 27.09.2023 Silma Õpikotta ornitoloogist õpetaja Marko Valkeriga
Eelmise koolipäeva lõpul saime teada, et järgmise päeva väljasõidu paigaks on Saunja külas asuv Silma Õpikoda ja kindlasti on vaja kõrgema säärega veekindlaid jalanõusid. Muidugi peab üks loodusgiid kõigeks valmis olema aga ei mina ega mitmed teised kursusekaaslased ei olnud märgalale minekuks ette valmistunud ja sestap tuli minna kummikuid ostma.
Silma Õpikoda on Põhja-Läänemaal otse Silma looduskaitseala südames madalate merelahtede, roostike ja rannaniitude keskel asuv looduskool, mille eestvedajaks on meie õpetaja, ornitoloog Marko Valter. Looduskooli ümbruses asuv maismaa tõusis merest 200-300 aastat tagasi ja kerkib ka praegu 1-e mm aastas ning tänu sellele on rannajoon pidevas muutumises. 1998.aastal moodustatud Silma looduskaitseala (4595 ha) võtab enda alla kunagi Noarootsit mandrist eraldanud Silmeni väina ala, mida täna meenutavad merelahest maapinna tõusmise tagajärjel tekkinud jäänukjärved ehk rannikulõukad ja kinnikasvanud lahesopid ning Haapsalu lahe põhjaosa. Noarootsist sai poolsaar alles 19.sajandi teisel poolel pärast Silmeni väina kadumist. Muide, Silma õpikoda on oma nime saanud Silmeni väina järgi. Praegu on kunagise väina kohal kümmekond väikest kinni kasvavat järve, millest kõige lõunapoolsem on vahetult looduskooli kõrval paiknev Riimi meri. Hiljuti merest kerkinud maal asuvad rannaniidud ja Silma rannaniidud ja roostikud on Matsalu järel ühed suuremad Eestis. Rannakarjamaid hooldatakse siin lihaveiste abil.
Silma looduskaitseala on üks tähtsamaid veelindude peatus- ja pesitsuspaiku. Siin pesitsevatest lindudest peetakse kõige haruldasemaks kaitsealust niidurüdi, kes valib elukohaks madalaks söödud rohuga piirkondi. Looduskaitseala on kõige tähtsamaks pesitsusalaks ka rästas-roolinnule. Kevadel ja sügisel peatuvad siin mitmed tuhanded luiged, haned ja pardid, kogumaks rändamiseks jõudu. Läbirändajatest on kõige haruldasem kogu maailmas ohustatud väike-laukhani, keda võib kohata läbirändel aprillis-mais ja septembris - oktoobris. Väike-laukhani, kelle eristamine suur-laukhanest ei kuulu kergete ülesannete hulka, on Eestis I kaitsekategooria liik. Läbirändajana on ta määratletud kriitilises seisundis oleva liigina. Fennoskandia asurkonna suuruseks arvatakse olevat vaid 90-120 isendit aga veel möödunud sajandi keskpaigas oli neid tunduvalt rohkem. Neil kaunitel lindudel on väga kindlad kohad nii pesitsemiseks, rändel peatumiseks kui ka talvitumiseks.
Saunja laht koos Sutlepa merega (maakerke tulemusena tekkinud jäänukjärv) on üks tähtsamaid mageveekalade kudemispaiku Väinamere piirkonnas. Looduskaitsealale rajatud kudemisveekogudesse asustatakse kõre kulleseid. Kaitseala on rikas ka liblikate poolest. Kaitsealustest taimedest leidub Silmal lääne-mõõkrohtu, rand-soodaheina ja käpalisi. Püraamiid-koerkäpa kõige põhjapoolsem leiukoht jääb kaitseala vahetusse naabrusse. Silma kaitseala keskel asuvad Kalevipoja ehk Truumani kivid, mis kunagi on moodustanud ühe suure kivirahnu. Muistendi kohaselt olevat Kalevipoeg tahtnud visata kivi Haapsalu lossi torni peale aga poolel teel kukkunud see maha ja murdunud kaheks tükiks. Kõrgem kivi, millel kõrgust 5,5 meetrit, on kogu Läänemaa suurim rändrahn.
Meie tegime mättalt mättale astudes rannaniidul retke ja üritasime silmata ning ära tunda erinevaid linde. Pean tunnistama, et minu teadmised selles valdkonnas tahavad kõvasti arendamist.
Silma Õpikoda on Põhja-Läänemaal otse Silma looduskaitseala südames madalate merelahtede, roostike ja rannaniitude keskel asuv looduskool, mille eestvedajaks on meie õpetaja, ornitoloog Marko Valter. Looduskooli ümbruses asuv maismaa tõusis merest 200-300 aastat tagasi ja kerkib ka praegu 1-e mm aastas ning tänu sellele on rannajoon pidevas muutumises. 1998.aastal moodustatud Silma looduskaitseala (4595 ha) võtab enda alla kunagi Noarootsit mandrist eraldanud Silmeni väina ala, mida täna meenutavad merelahest maapinna tõusmise tagajärjel tekkinud jäänukjärved ehk rannikulõukad ja kinnikasvanud lahesopid ning Haapsalu lahe põhjaosa. Noarootsist sai poolsaar alles 19.sajandi teisel poolel pärast Silmeni väina kadumist. Muide, Silma õpikoda on oma nime saanud Silmeni väina järgi. Praegu on kunagise väina kohal kümmekond väikest kinni kasvavat järve, millest kõige lõunapoolsem on vahetult looduskooli kõrval paiknev Riimi meri. Hiljuti merest kerkinud maal asuvad rannaniidud ja Silma rannaniidud ja roostikud on Matsalu järel ühed suuremad Eestis. Rannakarjamaid hooldatakse siin lihaveiste abil.
Silma looduskaitseala on üks tähtsamaid veelindude peatus- ja pesitsuspaiku. Siin pesitsevatest lindudest peetakse kõige haruldasemaks kaitsealust niidurüdi, kes valib elukohaks madalaks söödud rohuga piirkondi. Looduskaitseala on kõige tähtsamaks pesitsusalaks ka rästas-roolinnule. Kevadel ja sügisel peatuvad siin mitmed tuhanded luiged, haned ja pardid, kogumaks rändamiseks jõudu. Läbirändajatest on kõige haruldasem kogu maailmas ohustatud väike-laukhani, keda võib kohata läbirändel aprillis-mais ja septembris - oktoobris. Väike-laukhani, kelle eristamine suur-laukhanest ei kuulu kergete ülesannete hulka, on Eestis I kaitsekategooria liik. Läbirändajana on ta määratletud kriitilises seisundis oleva liigina. Fennoskandia asurkonna suuruseks arvatakse olevat vaid 90-120 isendit aga veel möödunud sajandi keskpaigas oli neid tunduvalt rohkem. Neil kaunitel lindudel on väga kindlad kohad nii pesitsemiseks, rändel peatumiseks kui ka talvitumiseks.
Saunja laht koos Sutlepa merega (maakerke tulemusena tekkinud jäänukjärv) on üks tähtsamaid mageveekalade kudemispaiku Väinamere piirkonnas. Looduskaitsealale rajatud kudemisveekogudesse asustatakse kõre kulleseid. Kaitseala on rikas ka liblikate poolest. Kaitsealustest taimedest leidub Silmal lääne-mõõkrohtu, rand-soodaheina ja käpalisi. Püraamiid-koerkäpa kõige põhjapoolsem leiukoht jääb kaitseala vahetusse naabrusse. Silma kaitseala keskel asuvad Kalevipoja ehk Truumani kivid, mis kunagi on moodustanud ühe suure kivirahnu. Muistendi kohaselt olevat Kalevipoeg tahtnud visata kivi Haapsalu lossi torni peale aga poolel teel kukkunud see maha ja murdunud kaheks tükiks. Kõrgem kivi, millel kõrgust 5,5 meetrit, on kogu Läänemaa suurim rändrahn.
Meie tegime mättalt mättale astudes rannaniidul retke ja üritasime silmata ning ära tunda erinevaid linde. Pean tunnistama, et minu teadmised selles valdkonnas tahavad kõvasti arendamist.
Retk nr 3. 28.09.2023 Väljasõit Lahemaa rahvusparki.
Seekordse retke eesmärgiks oli tutvumine pärandkultuuri objektidega ning loodusfotode tegemine. Kaasas õpetajad Triin Kusmin ja Aile Nõupuu. Alustasime Sagadi mõisa juurest ja suundusime mööda metsarada Oandu külastuskeskuse juurde. Teel harjutasime kaamerasilmaga loodusobjektide jäädvustamist ja kuulasime põnevaid pärandkultuuriobjektidega seonduvaid rahvapärimusi ja muistendeid.
Oandu on loodusradade sõlmpunkt - sealtkandist saab alguse seitse erineva pikkusega õppe- või matkarada: Pärandkultuuri rada, Taimetarga rada, Oandu loodusmetsarada, Koprarada, Altja loodus-ja kultuuriloolina rada, Oandu-Võsu matkarada, RMK matkatee Oandu-Aegviidu-Ikla. 1860. aastal ehitatud ajaloolises metskonnahoones tutvusime metskonna tööst läbi aegade kõneleva interaktiivse ekspositsiooniga "Metskonna lugu".
Pärast lõunasööki ootas ees Palmse mõisa lähedal asuvase ainulaadse Muinastaide Koja külastamine. See on Lahemaa rahvuspargi maadel asuv kiviaegsete kaljujooniste ja -maalingute näitusepaik-muuseum, mille tegevust korraldab korraldab MTÜ Viru Koda koostöös Eesti Muinastaide seltsi liikmete ja sõpradega. Kauaaegne Lahemaa giid ja seltsi liige, emaema poolt Hiiumaa juurtega Anne Kurepalu tutvustas huvitavat püsinäitust, kus sai näha 6000 aastat tagasi Venemaa loodeosas Karjalas Äänisjärve (Onega) kaljudesse raiutud kujutistelt tehtud paberkoopiaid.
Äänisjärve kaljujooniste leiuala esimesed 80 petroglüüfi ehk kaljuraiendit avastas 1848.aastal tollane Peterburi Teaduste Akadeemia mineraloogia muuseumi konservaator ja hilisem Tartu ülikooli mineraloogiaprofessor, Viljandis sündinud Constantin von Grewingk. (Temalt pärinevad esimesed teaduslikud käsitlused Eesti arheoloogiast). Kaljuraiendite valmistajad olid tõenäoliselt läänemeresoomlaste esiisad. 134 aastat hiljem, täpsemini 1982.aastal hakkas Äänisjärve äärseid kaljujooniseid uurima astronoomia ja geodeesia ühingu Eesti töörühm, tulevase Eesti Muinastaide Seltsi eelkäija. Anne Kurepalu, kes ka ise osales nendel ekspeditsioonidel, rääkis, et aastatel 1982 -1991 tegelesid kaljujooniste uurimisega inimesed erinevatelt elualadelt ning tegid seda puhkuse arvelt ja oma rahadega. Mitu nädalat elati telkides ning kopeeriti ja pildistati petroglüüfe, millest peaaegu poole moodustasid veelindude kujutised. Palju leiti joonistelt ka loomi, poolinimesi ja-loomi ning geomeetrilisi kuud ja päikest kujutavaid sümboleid.
Muinastaide Kojas on üle 100 kaljuraiendi koopia ja kõik need on aastakümneid tagasi tehtud pika säilivusajaga paberile. Nii heledale kui tumedale paberile. Kasutati nii pakkepaberina tuntud jõupaberit kui Nõukogude ajal tsiviilkaitses ruumide pimendamisel kasutatud musta paberit. Kopeerimiseks kasutati ekspeditsioonide käigus pikaajalise säilivusajaga musta rasvakriiti ja erinevat värvi vahakriite. Kaljudel asuvad joonised on kividesse täksinud paari millimeetri sügavusele tõenäoliselt aastatuhandeid tagasi sealsed elanikud. Enamik nendest joonistest on tehtud veepiiri lähedal asuvatele graniitkaljudele. Selleks, et neid kaljujooniseid paberile kopeerida, tuli kõigepealt kalju pind puhastada ja alles seejärel pandi neile paber, mida hakati rasvakriidiga hõõruma. Just niimoodi saadi Anne sõnul kojas välja pandud joonised.
2021.aastal kanti Äänisjärve äärsed ja Valge mere ääres asuvad kaljujoonised UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.
Pärastpoole jagas Anne soovitusi algajatele loodusgiididele. Anne Kurepalu pälvis 2023.aastal presidendilt preemia Lahemaa elu ning pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022.
Oandu on loodusradade sõlmpunkt - sealtkandist saab alguse seitse erineva pikkusega õppe- või matkarada: Pärandkultuuri rada, Taimetarga rada, Oandu loodusmetsarada, Koprarada, Altja loodus-ja kultuuriloolina rada, Oandu-Võsu matkarada, RMK matkatee Oandu-Aegviidu-Ikla. 1860. aastal ehitatud ajaloolises metskonnahoones tutvusime metskonna tööst läbi aegade kõneleva interaktiivse ekspositsiooniga "Metskonna lugu".
Pärast lõunasööki ootas ees Palmse mõisa lähedal asuvase ainulaadse Muinastaide Koja külastamine. See on Lahemaa rahvuspargi maadel asuv kiviaegsete kaljujooniste ja -maalingute näitusepaik-muuseum, mille tegevust korraldab korraldab MTÜ Viru Koda koostöös Eesti Muinastaide seltsi liikmete ja sõpradega. Kauaaegne Lahemaa giid ja seltsi liige, emaema poolt Hiiumaa juurtega Anne Kurepalu tutvustas huvitavat püsinäitust, kus sai näha 6000 aastat tagasi Venemaa loodeosas Karjalas Äänisjärve (Onega) kaljudesse raiutud kujutistelt tehtud paberkoopiaid.
Äänisjärve kaljujooniste leiuala esimesed 80 petroglüüfi ehk kaljuraiendit avastas 1848.aastal tollane Peterburi Teaduste Akadeemia mineraloogia muuseumi konservaator ja hilisem Tartu ülikooli mineraloogiaprofessor, Viljandis sündinud Constantin von Grewingk. (Temalt pärinevad esimesed teaduslikud käsitlused Eesti arheoloogiast). Kaljuraiendite valmistajad olid tõenäoliselt läänemeresoomlaste esiisad. 134 aastat hiljem, täpsemini 1982.aastal hakkas Äänisjärve äärseid kaljujooniseid uurima astronoomia ja geodeesia ühingu Eesti töörühm, tulevase Eesti Muinastaide Seltsi eelkäija. Anne Kurepalu, kes ka ise osales nendel ekspeditsioonidel, rääkis, et aastatel 1982 -1991 tegelesid kaljujooniste uurimisega inimesed erinevatelt elualadelt ning tegid seda puhkuse arvelt ja oma rahadega. Mitu nädalat elati telkides ning kopeeriti ja pildistati petroglüüfe, millest peaaegu poole moodustasid veelindude kujutised. Palju leiti joonistelt ka loomi, poolinimesi ja-loomi ning geomeetrilisi kuud ja päikest kujutavaid sümboleid.
Muinastaide Kojas on üle 100 kaljuraiendi koopia ja kõik need on aastakümneid tagasi tehtud pika säilivusajaga paberile. Nii heledale kui tumedale paberile. Kasutati nii pakkepaberina tuntud jõupaberit kui Nõukogude ajal tsiviilkaitses ruumide pimendamisel kasutatud musta paberit. Kopeerimiseks kasutati ekspeditsioonide käigus pikaajalise säilivusajaga musta rasvakriiti ja erinevat värvi vahakriite. Kaljudel asuvad joonised on kividesse täksinud paari millimeetri sügavusele tõenäoliselt aastatuhandeid tagasi sealsed elanikud. Enamik nendest joonistest on tehtud veepiiri lähedal asuvatele graniitkaljudele. Selleks, et neid kaljujooniseid paberile kopeerida, tuli kõigepealt kalju pind puhastada ja alles seejärel pandi neile paber, mida hakati rasvakriidiga hõõruma. Just niimoodi saadi Anne sõnul kojas välja pandud joonised.
2021.aastal kanti Äänisjärve äärsed ja Valge mere ääres asuvad kaljujoonised UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.
Pärastpoole jagas Anne soovitusi algajatele loodusgiididele. Anne Kurepalu pälvis 2023.aastal presidendilt preemia Lahemaa elu ning pärimuse järjekindla jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest aastatel 2013–2022.
Retk nr 4. 12.10.2023 Väljasõit Nõva maadele kuulama vanema kursuse õppurite esitlusi
Väljasõidul saime kuulata teise kursuse loodusgiidide ettekandeid nii bussisõidu ajal kui tugevat tuult trotsides Veskijärve lähistel, metsa vahel ja RMK Nõva puhkeala hubases külastuskeskuses. Öeldakse, et oma silm on kuningas. Nõva puhkeala on üks omapärasemaid ja eriilmelisemaid piirkondi mitte ainult läänerannikul vaid kogu Eestis. Läänemaa kõrgemate liivaluidete (4000 aasta vanused) tipust avanes kaunis vaade mereveetekkelisele jäänukjärvele Veskijärvele. Siin-seal võis silmata ka vana metsapõlengu jälgi. Vaatamata tugevale tuulele ja Meeli vaiksele häälele nautisin tema haaravat ettekannet Veskijärvest. Vana karjääri ääres sain teada, et seal võib kohata haruldast juttselg-kärnkonna ehk kõret, kelle leviala ongi Lääne-Eestis. Isastel kõredel on lõua all häälepõis, mille abil ta saab tekitada valju paaritumishäälitsust. Kuigi ettekande tegija andis kuulata kõre hääle lindistust, tasub silmas pidada tõsiasja, et isaste kõrede laulu saab looduses kuulda siiski vaid soojadel ja niisketel kevadetel, tavaliselt alates aprilli lõpust, kui öine temperatuur on üle 10°C kuni juuni lõpuni. Kui kudemisalal on piisavalt vett, kauemgi. Pikem peatus oli Perakülas asuvas RMK Nõva puhkeala külastuskeskuses. Seal jälgitud ettekannetest oli minu jaoks kõige huvitavam ja haaravam Eesti suurima ja vanima meteoriidikraatri - veealuse Neugrundi kraatri lugu. Neugrundi kraater on 535 miljoni aasta vanune veealune meteoriidikraater, mida peetakse üheks maailma kõige paremini säilinud madalmere kraatriks. Tema ringvalli läbimõõt on 9 km, laius 2,5–3 km ja kõrgus 50–100 m. Neugrundi kraatri meteoorne päritolu tõestati alles 1998. aastal. Kraatri sügavuseks on 40-70 meetrit aga kuna ta on täitunud setetega, arvatakse, et esialgne sügavus võis olla üle 500 meetri.
Käisime ka Peraküla rannas, mis on kuulus oma laulvate liivade, puhta mere ja erinevat tüüpi luidete poolest (eelluide, valge luide, ruske luide, metsastunud luide ja hall luide). Sain teada, et 1,5 km pikkune Peraküla Allikajärve poolsaarele rajatud 100-aastane munakivitee ehitati selleks, et tagada juurdepääs Vene Keisririigi ülisalajasele raadiojaamale, mida kasutati Soome lahel liikuvate sõjalaevade morsesignaalide pealtkuulamiseks ja sõnumite dešifreerimiseks. Teed hakati ehitama 1914.aastal ja see valmis 1915. Enamik kive veeti hobuste ja härgadega kohale Nõva poole jäävatest kiviaedadest aga osa saadi ka Perakülast. Tee ehitajateks olid kohalikud talupojad.
Kui ettekanded pohladest, mustikatest ja kanarbikust, hongadest, jugapuudest erilist "vau" efekti ei tekitanud, siis emotsionaalne ja põhjalik põdrakärbse hinge-ja ihuelu tutvustamine oli midagi sellist, mida oodata ei osanud.
Sain teada, et põdrakärbes kannab kaunist ladinakeelset nime Lipoptena cervi. Põdrakärbse vastsed arenevad tema kehas. Kuna ta kannab munasid kaasas, ongi muna sisuliselt täiskasvanud vastne, kes nukkub põdra või mõne teise looma karvade vahel ja tuleb sealt suve teises pooles välja. Kuna põdrakärbes on vilets lendaja, lendab ta pärast nukust väljumist mõnele põõsale või taimele ja jääb kannatlikult ootama kuni lähedusse satub mõni sobilik loom või inimene, kelle karvadesse hüpata. Seda teinud, viskab ta oma tiivad maha sest need segavad karvade vahele ronimist. Soovitud verekoguse saab põdrakärbes kätte 15–20 minutiga. Kuigi räägime sellest, et nad hammustavad, imevad põdrakärbsed verd nahast läbi torgatud imukärsa abil. Torget esialgu praktiliselt tunda ei ole, umbes kolme päeva jooksul tekib pistekoha ümbrusse punetav vorp. Haigusetekitajaid põdrakärbestelt leitud ei ole.
Päeva lõpetasime minu pettumuseks mitte Salajõe karstialal rännates vaid hoopis karstiala tutvustava infotahvli juures. Et ettekannet kuulates kippusid mõtted vägisi uitama minema, hakkasin hiljem kodus täpsemalt asja uurima ja sain teada, et 4 km pikkune Haapsalu lahte suubuv Salajõgi voolab 1,5 km ulatuses maa all ja selle neeldumisala moodustab Läänemaa suurima karstiala, mille neeldumisala on 600 meetrit pikk ja 100 meetrit laiune looklev org. Karstialal on kokku 35 eri arengujärgus lehtrit, millest suurimad, Haudadeks kutsutavad lehtrid, on kuni 50 meetri pikkused ja 20 meetri laiused. Salajõe karstivormid on tekkinud enne viimast jääaega ehk enam kui 13 000 aastat tagasi. Kui veevaesel ajal voolab Salajões vaid mõni liiter vett sekundis, ulatub suurvee aegu vesi maanteeni välja ja moodustab ajutise järve. Jõgi väljub siis viimastest neeldumislehtritest umbes 600 meetri kaugusel olevast Tiberna auguks kutsutavast paarikümne meetri laiusest ja 2,5 meetri sügavusest nõost. Tiberna august algavat ajutist jõelõiku hüütakse Tiberna jõeks. Kui tavaliselt tungib Salajõgi maapinnale kevadise suurvee aegu, on ta aeg-ajalt end maapinnale murdnud ka talve alguses. Salajõe - Ingküla tee lähistel asuvad neugrundbretšast ehk Neugrundi meteoriidikraatrist pärinevast kivimist Kasemetsa ja Allika rahnud.
Selleks, et asjast ikka õiget sotti saada, tuleb millalgi ette võtta matk Salajõe karstialal.
Käisime ka Peraküla rannas, mis on kuulus oma laulvate liivade, puhta mere ja erinevat tüüpi luidete poolest (eelluide, valge luide, ruske luide, metsastunud luide ja hall luide). Sain teada, et 1,5 km pikkune Peraküla Allikajärve poolsaarele rajatud 100-aastane munakivitee ehitati selleks, et tagada juurdepääs Vene Keisririigi ülisalajasele raadiojaamale, mida kasutati Soome lahel liikuvate sõjalaevade morsesignaalide pealtkuulamiseks ja sõnumite dešifreerimiseks. Teed hakati ehitama 1914.aastal ja see valmis 1915. Enamik kive veeti hobuste ja härgadega kohale Nõva poole jäävatest kiviaedadest aga osa saadi ka Perakülast. Tee ehitajateks olid kohalikud talupojad.
Kui ettekanded pohladest, mustikatest ja kanarbikust, hongadest, jugapuudest erilist "vau" efekti ei tekitanud, siis emotsionaalne ja põhjalik põdrakärbse hinge-ja ihuelu tutvustamine oli midagi sellist, mida oodata ei osanud.
Sain teada, et põdrakärbes kannab kaunist ladinakeelset nime Lipoptena cervi. Põdrakärbse vastsed arenevad tema kehas. Kuna ta kannab munasid kaasas, ongi muna sisuliselt täiskasvanud vastne, kes nukkub põdra või mõne teise looma karvade vahel ja tuleb sealt suve teises pooles välja. Kuna põdrakärbes on vilets lendaja, lendab ta pärast nukust väljumist mõnele põõsale või taimele ja jääb kannatlikult ootama kuni lähedusse satub mõni sobilik loom või inimene, kelle karvadesse hüpata. Seda teinud, viskab ta oma tiivad maha sest need segavad karvade vahele ronimist. Soovitud verekoguse saab põdrakärbes kätte 15–20 minutiga. Kuigi räägime sellest, et nad hammustavad, imevad põdrakärbsed verd nahast läbi torgatud imukärsa abil. Torget esialgu praktiliselt tunda ei ole, umbes kolme päeva jooksul tekib pistekoha ümbrusse punetav vorp. Haigusetekitajaid põdrakärbestelt leitud ei ole.
Päeva lõpetasime minu pettumuseks mitte Salajõe karstialal rännates vaid hoopis karstiala tutvustava infotahvli juures. Et ettekannet kuulates kippusid mõtted vägisi uitama minema, hakkasin hiljem kodus täpsemalt asja uurima ja sain teada, et 4 km pikkune Haapsalu lahte suubuv Salajõgi voolab 1,5 km ulatuses maa all ja selle neeldumisala moodustab Läänemaa suurima karstiala, mille neeldumisala on 600 meetrit pikk ja 100 meetrit laiune looklev org. Karstialal on kokku 35 eri arengujärgus lehtrit, millest suurimad, Haudadeks kutsutavad lehtrid, on kuni 50 meetri pikkused ja 20 meetri laiused. Salajõe karstivormid on tekkinud enne viimast jääaega ehk enam kui 13 000 aastat tagasi. Kui veevaesel ajal voolab Salajões vaid mõni liiter vett sekundis, ulatub suurvee aegu vesi maanteeni välja ja moodustab ajutise järve. Jõgi väljub siis viimastest neeldumislehtritest umbes 600 meetri kaugusel olevast Tiberna auguks kutsutavast paarikümne meetri laiusest ja 2,5 meetri sügavusest nõost. Tiberna august algavat ajutist jõelõiku hüütakse Tiberna jõeks. Kui tavaliselt tungib Salajõgi maapinnale kevadise suurvee aegu, on ta aeg-ajalt end maapinnale murdnud ka talve alguses. Salajõe - Ingküla tee lähistel asuvad neugrundbretšast ehk Neugrundi meteoriidikraatrist pärinevast kivimist Kasemetsa ja Allika rahnud.
Selleks, et asjast ikka õiget sotti saada, tuleb millalgi ette võtta matk Salajõe karstialal.
nr 5. 09.11.2023 Rannarootsi muuseum ja Uuemõisas asuv Toivo Tominga aed
Haapsalus asuv Rannarootsi Muuseum tegeleb Lääne-Eesti saartel ja mandriosal asunud eestirootslaste ajaloo ja kultuuripärandi uurimise, säilitamise ja tutvustamisega. Parasjagu oli seal väljas eestirootslase Toivo Tominga kogutud käbide näitus. Näitust tutvustanud Tominga ütluste kohaselt on tema kogus üle 40 liigi käbisid, millest umbest pooled on pärit Eestist ja ülejäänud välisreisidelt kaasa toodud. Meelde jäid näited huvitavate puude ja põnevate käbide kohta. Näiteks suhkurmänni käbi võib kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja Ameerikas kasvava Monterey männi käbi on aga toorest peast nii raske, et sellisesse männikusse tööle minevad inimesed või niisama uudistajad peavad kandma pea kaitsmiseks kaitsekiivrit.
Näitus vaadatud, saime kuulata hiiu kandlel mängitud lugusid ja meist kõige ettevõtlikumad eesotsas Henriga said ka ise pillimängu proovida. Kuigi eesti keeles on pilli nimi hiiu kannel, ei ole sugugi tegemist tavalise sõrmitsetava kandlega vaid hiiu kannel on hoopis poognaga mängitav nelinurkse kõlakastiga keelpill, mille ülemises osas asub nelinurkne raam. Raami ja külakasti külge on kinnitatud 3-4 hobusejõhvidest (või loomasoontest) keelt. Poognaks kasutatakse hobusejõhvidega vibu ning pilli mängitakse üldjuhul istudes, hoides pilli põlvede vahel. Vormsirootsi murrakus on pilli nimi talharpa , kusjuures “tal“ tähendab jõhvi ja “harpa“ on vana skandinaaviakeelne sõna keelpilli kohta. Hiiu kandle eeskujuks oli ilmselt poognaga mängitav lüüra, mis oli Briti saartel levinud juba 1000 aastat tagasi. Eestisse tuli hiiu kannel ilmselt koos 13.-14.sajandil siia ümber asunud rootslastega. Eesti keeles sai sõna “kannel“ keelpilli sünonüümiks ning sestap hakatigi rootslastega siia rännanud pilli kandleks nimetama. Kuigi hiiu kannelt mängisid ka Hiiumaa rootslased, ei ole pilli nime päritolu seotud Hiiumaaga vaid Vormsiga sest tollal kutsuti Vormsi saart, mis asus poolel teel Hiiumaale, Hiiurootsi saareks. Talharpa meisterdamine ja mängimine kuulus iga Vormsi mehe olulisemate oskuste hulka. Vormsi oli pea viimane koht Eestis, kus hiiu kannelt mängiti aga pärast seda, kui sealne pastor Österblom 19.sajandi lõpul keelas "patuse " pilli mängimise ära ja lasi saare pealt kõik talharpad kokku koguda ja ära põletada.
Pärast lõunapausi tutvusime erinevate puude ja põõsastega Toivo Tominga Uuemõisas asuvas aias. Ema liinis vormsirootslane Toivo Tomingas on välja andnud ka mitu Vormsi-teemalist raamatut ja ta on üks neist vähestest, kes tõlgib rannarootslaste murrakutes tekste.
Et koduseks ülesandeks olime saanud kümnest käbist koosneva kollektsiooni kogumise, põikasime kursusekaaslase Ruttiga koduteel läbi Kadarpiku külas asuvast Ants Laikmaa majamuuseumi juures olevast pargist, kus kasvab ka valge mänd. Käbid leitud, tegime põhjalikuma jalutuskäigu pargis.
Näitus vaadatud, saime kuulata hiiu kandlel mängitud lugusid ja meist kõige ettevõtlikumad eesotsas Henriga said ka ise pillimängu proovida. Kuigi eesti keeles on pilli nimi hiiu kannel, ei ole sugugi tegemist tavalise sõrmitsetava kandlega vaid hiiu kannel on hoopis poognaga mängitav nelinurkse kõlakastiga keelpill, mille ülemises osas asub nelinurkne raam. Raami ja külakasti külge on kinnitatud 3-4 hobusejõhvidest (või loomasoontest) keelt. Poognaks kasutatakse hobusejõhvidega vibu ning pilli mängitakse üldjuhul istudes, hoides pilli põlvede vahel. Vormsirootsi murrakus on pilli nimi talharpa , kusjuures “tal“ tähendab jõhvi ja “harpa“ on vana skandinaaviakeelne sõna keelpilli kohta. Hiiu kandle eeskujuks oli ilmselt poognaga mängitav lüüra, mis oli Briti saartel levinud juba 1000 aastat tagasi. Eestisse tuli hiiu kannel ilmselt koos 13.-14.sajandil siia ümber asunud rootslastega. Eesti keeles sai sõna “kannel“ keelpilli sünonüümiks ning sestap hakatigi rootslastega siia rännanud pilli kandleks nimetama. Kuigi hiiu kannelt mängisid ka Hiiumaa rootslased, ei ole pilli nime päritolu seotud Hiiumaaga vaid Vormsiga sest tollal kutsuti Vormsi saart, mis asus poolel teel Hiiumaale, Hiiurootsi saareks. Talharpa meisterdamine ja mängimine kuulus iga Vormsi mehe olulisemate oskuste hulka. Vormsi oli pea viimane koht Eestis, kus hiiu kannelt mängiti aga pärast seda, kui sealne pastor Österblom 19.sajandi lõpul keelas "patuse " pilli mängimise ära ja lasi saare pealt kõik talharpad kokku koguda ja ära põletada.
Pärast lõunapausi tutvusime erinevate puude ja põõsastega Toivo Tominga Uuemõisas asuvas aias. Ema liinis vormsirootslane Toivo Tomingas on välja andnud ka mitu Vormsi-teemalist raamatut ja ta on üks neist vähestest, kes tõlgib rannarootslaste murrakutes tekste.
Et koduseks ülesandeks olime saanud kümnest käbist koosneva kollektsiooni kogumise, põikasime kursusekaaslase Ruttiga koduteel läbi Kadarpiku külas asuvast Ants Laikmaa majamuuseumi juures olevast pargist, kus kasvab ka valge mänd. Käbid leitud, tegime põhjalikuma jalutuskäigu pargis.
Retk nr 6. 28.11.2023 Loodusmuuseum ja Botaanikaaed.
Vaatamata tuisule, lumme mattunud Tallinna tänavatele ja liikluskaosele olid pea kõik kursusekaaslased õigeaegselt Loodusmuuseumi kohale jõudnud. Lisaks püsiekspositsioonile oli omamoodi huvitav eelmisel kuul avatud näitus "Puudega linn", mis juhtis tähelepanu linna ja looduse omavahelistele seostele ja sellele kuidas linnal ja loodusel on ainuke viis eksisteerida üheskoos. Õpetaja Marje Loide, kes ise väljasõidul ei osalenud, oli koostanud küsimustiku, millele pidime vastused leidma. Koolis selgus, et et vastustega lehe esitamine oli täiesti vabatahtlik aga mis esitatud, see esitatud.
Päeva teise poole veetsime Tallinna botaanikaaias, kus põhjaliku ekskursiooni tegi botaanik Urmas Laansoo - 16 taimeraamatu autor. Tunnid temaga möödusid linnulennul. Laansoo tuur kestis 1,5 tunni asemel pea 3,5 tundi (Botaanikaaia sulgemiseni) ja küllap juttu oleks jätkunud kauemakski kuid Botaanikaaed ei ole paraku ööpäevaringselt avatud ja tuli lõpetada. Eks saime hariva jutu kõrval ka õppetunni sellest, kui oluline on ajast kinni pidamine ning milline on keskmise inimesel uue info vastuvõtmise võime. Kui pikalt me põhjalikku banaani tutvustavat loengut kuulasime, ei mäleta aga õpetajate Kaire Reiljani ja Katrin Pärnpuu nihelemise ja kella piilumise ning järgmise ukse poole liikumise järgi sai selgeks, et juba ekskursiooni alguses sai ajapiir kõvasti ületatud. Meelde jäi, et banaanitaim on ametlikult maailma suurim taim, mis kuulub samasse “perekonda” liiliate, orhideede ja palmidega. Tegemist on maailma suurima rohttaimega ja banaan ei ole puuvili vaid hoopis mari. Aasiast pärinev banaan on üks vanimaid kultuurtaimi, mida on esmakordselt mainitud india sanskritikeelsetes tekstides 600 aastat eKr. Hiinasse rajati esimesed banaaniistandused 200.aasta paiku ning Euroopasse jõudis banaan 1885. aastal. Teaduslikult kirjeldas banaani esmakordselt Carl von Linné juba 1750.aastal ja andis taime teaduslikuks nimeks Musa. On oletatud, et Linné sai inspiratsiooni kas keiser Augustuse ihuarsti Antonius Musa nimest või mugandas banaanide araabiakeelset nimetust mauz. Araabia keeles tähendab sõna banan sõrmeotsa. Meelde jäi, et tegemist on sibulmugul taimega, mida mingil juhul ei tohi segi ajada mugulsibulaga. Taimed istutatakse sibulana, mitte ei kasvatata seemnest ja et banaani seemned on nii tillukesed, et neid palja silmaga ei näegi. Ligikaudu 1000 sorti saab jaotada kaheks põhitüübiks: need, mida küpsetatakse, on plantaanid ja need, mida toorelt süüakse, on banaanid. Banaanid kasvavad rohttaimedel, mis võivad kõrguda kuni 8-15 meetri pikkusteks ning millel tekivad ainult kord eluea jooksul mitmed read lillasid õisi. Igas reas tekib 10–20 osast koosnev kuni 50 kg kaaluv kimp, mille sees võib olla kuni 200 banaani. Looduslikes tingimustes kasvatab banaanitaim esimesel aastal lehed ja õisiku, teisel aastal kasvatab ta vilju ning peale nende valmimist rohtne vars hävib. Banaani maa-alune osa ehk mugul kasvatab järgmisel aastal uue rohtse varre ja kõik kordub. Banaanid võivad kasvada kui 30 cm pikkusteks. Banaanid korjatakse alati ära rohelistena sest tegelik küpsemisprotsess ehk tärklise suhkruks muutumine saab alata alles pärast banaani taime küljest eemaldamist. Banaanilehed kasvavad hiiglaslikuks ning on täielikult veekindlad.
Jõudsime siiski käia ka teistes saalides aga tõele au andes oli uut infot nii palju, et lõpuks ei suutnud enam jälgida. Lisaks jäi kummitama teadmine, et tegelikult ei teagi midagi.
Päeva teise poole veetsime Tallinna botaanikaaias, kus põhjaliku ekskursiooni tegi botaanik Urmas Laansoo - 16 taimeraamatu autor. Tunnid temaga möödusid linnulennul. Laansoo tuur kestis 1,5 tunni asemel pea 3,5 tundi (Botaanikaaia sulgemiseni) ja küllap juttu oleks jätkunud kauemakski kuid Botaanikaaed ei ole paraku ööpäevaringselt avatud ja tuli lõpetada. Eks saime hariva jutu kõrval ka õppetunni sellest, kui oluline on ajast kinni pidamine ning milline on keskmise inimesel uue info vastuvõtmise võime. Kui pikalt me põhjalikku banaani tutvustavat loengut kuulasime, ei mäleta aga õpetajate Kaire Reiljani ja Katrin Pärnpuu nihelemise ja kella piilumise ning järgmise ukse poole liikumise järgi sai selgeks, et juba ekskursiooni alguses sai ajapiir kõvasti ületatud. Meelde jäi, et banaanitaim on ametlikult maailma suurim taim, mis kuulub samasse “perekonda” liiliate, orhideede ja palmidega. Tegemist on maailma suurima rohttaimega ja banaan ei ole puuvili vaid hoopis mari. Aasiast pärinev banaan on üks vanimaid kultuurtaimi, mida on esmakordselt mainitud india sanskritikeelsetes tekstides 600 aastat eKr. Hiinasse rajati esimesed banaaniistandused 200.aasta paiku ning Euroopasse jõudis banaan 1885. aastal. Teaduslikult kirjeldas banaani esmakordselt Carl von Linné juba 1750.aastal ja andis taime teaduslikuks nimeks Musa. On oletatud, et Linné sai inspiratsiooni kas keiser Augustuse ihuarsti Antonius Musa nimest või mugandas banaanide araabiakeelset nimetust mauz. Araabia keeles tähendab sõna banan sõrmeotsa. Meelde jäi, et tegemist on sibulmugul taimega, mida mingil juhul ei tohi segi ajada mugulsibulaga. Taimed istutatakse sibulana, mitte ei kasvatata seemnest ja et banaani seemned on nii tillukesed, et neid palja silmaga ei näegi. Ligikaudu 1000 sorti saab jaotada kaheks põhitüübiks: need, mida küpsetatakse, on plantaanid ja need, mida toorelt süüakse, on banaanid. Banaanid kasvavad rohttaimedel, mis võivad kõrguda kuni 8-15 meetri pikkusteks ning millel tekivad ainult kord eluea jooksul mitmed read lillasid õisi. Igas reas tekib 10–20 osast koosnev kuni 50 kg kaaluv kimp, mille sees võib olla kuni 200 banaani. Looduslikes tingimustes kasvatab banaanitaim esimesel aastal lehed ja õisiku, teisel aastal kasvatab ta vilju ning peale nende valmimist rohtne vars hävib. Banaani maa-alune osa ehk mugul kasvatab järgmisel aastal uue rohtse varre ja kõik kordub. Banaanid võivad kasvada kui 30 cm pikkusteks. Banaanid korjatakse alati ära rohelistena sest tegelik küpsemisprotsess ehk tärklise suhkruks muutumine saab alata alles pärast banaani taime küljest eemaldamist. Banaanilehed kasvavad hiiglaslikuks ning on täielikult veekindlad.
Jõudsime siiski käia ka teistes saalides aga tõele au andes oli uut infot nii palju, et lõpuks ei suutnud enam jälgida. Lisaks jäi kummitama teadmine, et tegelikult ei teagi midagi.
Retk nr 7. 30.11.2023 Õpetaja Marjega Õmma rabas
Retk viis lumisesse Õmma rabasse. Selgus, et sinna pääsemine ei olegi võhikul nii lihtne kui võis eeldada sest erinevalt Marimetsa raba teeviidast, ühtegi Õmma rabasse juhatavat teeviita ei olnud ja tõtt öelda ei teadnud ma sellest paigast samuti midagi. Risti-Virtsu maanteelt võtsime Rõumas õpetaja Marje juhtimisel suuna metsa poole ja jalutasime esmalt kerge lumega kaetud kruusateed pidi turbaväljadeni, astusime tõkkepuu kõrvalt mööda ja liikusime piki kraavikallast raba servani. Vahepeatused tegime lindude ja loomade jälgede tuvastamiseks.
Raba ehk kõrgsoo on ainult sademetest toituv soo, mille pind on turba ladestumise tõttu muutunud kumeraks ja seal kasvavad taimed saavad oma toitained üksnes sademeveest ja õhuga levivast tolmust, kuna juured ei ulatu enam põhjavette. Kuna sellistes oludes saavad kasvada vähesed taimeliigid, on rabade liigirikkus suhteliselt väike. Silma torkasid kidurad männid, mis nägid välja nagu suuremat sorti bonsaid. Puud ei suuda toidunappused suuri juuri kasvatada ja seetõttu jäävad kängu.
Sood, eriti kõrgsood ehk rabad, on kõige olulisemad turbaallikad. Turvas on mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev maavara, mis moodustub peamiselt turbasamblast aga ka muude rabataimede jäänustest. Enamik tänapäeva turbarabasid moodustus pärast viimast jääaega umbes 12 000 aastat tagasi. Turvas tekib aeglaselt, keskmiselt üks millimeeter aastas. Turvas on pehme ja kergelt kokkusurutav. Kui turbast vesi välja suruda, saab teda kasutada kütusena. Eestis hakati turvast suuremas koguses kaevandama alates 18. sajandi lõpust, mil seda hakati kütusena kasutama peamiselt mõisate viinavabrikutes ja rehetubades. 1920. aastatel oli turvas elektrijaamades peamiseks kütteaineks, 950.–1960. aastatel alustati väetusturba tootmist. Põllumehed ja aednikud teavad, et turbal on hea omadus säilitada niiskust kuivas mullas; samas hoiab ta liigniiskuse korral ära taimede juurte hävingu, imades niiskust. Kuigi turbal ei ole mingit toiteväärtust, võib ta endas hoida taimedele vajalikke toiteaineid. Turvast kasutatakse vee filtreerimisel ja reovee puhastamisel. Turvas on väga tuleohtlik ja see võib põleda isegi maa all, kui tal on ligipääs hapnikule.
Teisel katsel jõudsime intuitsiooni abil kidural maastikul lumekorra all oleva hoomatava laudteeni, mis viis Lao järve ääres asuva RMK hallatava vaatetorniga metsaonnini. Muidugi ei juhatanud selle suunas ühtegi viita. Onn ise oli päris tugev palkehitis, mille kolmel korrusel oleks soojemal ajal isegi ööbimine mõeldav. Järves võib ka ujuda aga tasub teada, et tule tegemine on onni juures keelatud. Väljas oli olemas isegi kuivkäimla. Kas Lao järv kunagi ka ohvrijärv oli, pole teada, kuid pühapaigaks teda kuulutatud ei ole. Küll aga olevat ühe pärimuse kohaselt sinna millalgi naised uppunud.
Küll aga on kindel see, et 1981.aastal linastunud Lenfilmi filmi "Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused: Baskerwille'ide koer" paljud võttepaigad on Eestis ja Grimpeni raba stseenid võeti üles Õmma rabas. Kadarpiku külas asuvast Ants Laikmaa majamuuseumist sai Rõõmuoru Stapletonide kodu. Võtted toimusid ka Tallinnas Hobusepea tänaval (London), Glehni lossi juures ja Maarjamäel, Sagadi mõisas ja mitmetes teistes paikades. Film ise räägib Edela-Inglismaal Grimpeni külas Baskerville Hallis ja seda ümbritseval rabal ja nõmmel toimunud sündmustest.
Raba ehk kõrgsoo on ainult sademetest toituv soo, mille pind on turba ladestumise tõttu muutunud kumeraks ja seal kasvavad taimed saavad oma toitained üksnes sademeveest ja õhuga levivast tolmust, kuna juured ei ulatu enam põhjavette. Kuna sellistes oludes saavad kasvada vähesed taimeliigid, on rabade liigirikkus suhteliselt väike. Silma torkasid kidurad männid, mis nägid välja nagu suuremat sorti bonsaid. Puud ei suuda toidunappused suuri juuri kasvatada ja seetõttu jäävad kängu.
Sood, eriti kõrgsood ehk rabad, on kõige olulisemad turbaallikad. Turvas on mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnev maavara, mis moodustub peamiselt turbasamblast aga ka muude rabataimede jäänustest. Enamik tänapäeva turbarabasid moodustus pärast viimast jääaega umbes 12 000 aastat tagasi. Turvas tekib aeglaselt, keskmiselt üks millimeeter aastas. Turvas on pehme ja kergelt kokkusurutav. Kui turbast vesi välja suruda, saab teda kasutada kütusena. Eestis hakati turvast suuremas koguses kaevandama alates 18. sajandi lõpust, mil seda hakati kütusena kasutama peamiselt mõisate viinavabrikutes ja rehetubades. 1920. aastatel oli turvas elektrijaamades peamiseks kütteaineks, 950.–1960. aastatel alustati väetusturba tootmist. Põllumehed ja aednikud teavad, et turbal on hea omadus säilitada niiskust kuivas mullas; samas hoiab ta liigniiskuse korral ära taimede juurte hävingu, imades niiskust. Kuigi turbal ei ole mingit toiteväärtust, võib ta endas hoida taimedele vajalikke toiteaineid. Turvast kasutatakse vee filtreerimisel ja reovee puhastamisel. Turvas on väga tuleohtlik ja see võib põleda isegi maa all, kui tal on ligipääs hapnikule.
Teisel katsel jõudsime intuitsiooni abil kidural maastikul lumekorra all oleva hoomatava laudteeni, mis viis Lao järve ääres asuva RMK hallatava vaatetorniga metsaonnini. Muidugi ei juhatanud selle suunas ühtegi viita. Onn ise oli päris tugev palkehitis, mille kolmel korrusel oleks soojemal ajal isegi ööbimine mõeldav. Järves võib ka ujuda aga tasub teada, et tule tegemine on onni juures keelatud. Väljas oli olemas isegi kuivkäimla. Kas Lao järv kunagi ka ohvrijärv oli, pole teada, kuid pühapaigaks teda kuulutatud ei ole. Küll aga olevat ühe pärimuse kohaselt sinna millalgi naised uppunud.
Küll aga on kindel see, et 1981.aastal linastunud Lenfilmi filmi "Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused: Baskerwille'ide koer" paljud võttepaigad on Eestis ja Grimpeni raba stseenid võeti üles Õmma rabas. Kadarpiku külas asuvast Ants Laikmaa majamuuseumist sai Rõõmuoru Stapletonide kodu. Võtted toimusid ka Tallinnas Hobusepea tänaval (London), Glehni lossi juures ja Maarjamäel, Sagadi mõisas ja mitmetes teistes paikades. Film ise räägib Edela-Inglismaal Grimpeni külas Baskerville Hallis ja seda ümbritseval rabal ja nõmmel toimunud sündmustest.
Retk nr 8. 11.01.2024 Jalutuskäik õpetaja Marjega kooli lähedal.
Tunnis olime teinud tutvust samblike maailmaga ja nüüd läksime neid puudelt ja kividelt otsima.
Retk nr 9. 08.02.2024 Jalutuskäik õpetaja Marjega Uuemõisa metsas
Kordamine on tarkuse ema. Retk viis juba tuttavaks saanud Uuemõisa metsa.
Retk nr 9. 08.03.2024 Jalutuskäik õpetaja Marjega Paralepa metsas
Käisime kevade märke otsimas.
Retk nr 10. 11.04.2024 Pärandkultuuriteemaliste objektide tutvustamine Paralepa metsas ja Pullapääl
Pärandkultuuri kursuse edukaks läbimiseks oli õpetaja Triin Kusmin eelmise sessi ajal jaganud välja esitluste teemad ja meil oli vaja leida kursusekaaslane, kellega koos teha ettevalmistustöö ja esitlus kas Paralepa metsas või Pullapääl asuvate objektide kohta. Minu partneriks sai Epp ja teemaks Paralepa-Ungru kõrts. Ettekandeid hindamas -kuulamas oli lisaks õpetaja Triinule Marje Loide.
Kuigi märtsis käisime Epu ja kursusekaaslase Janaga Paralepa metsas "luurel" ja otsisime vajalikud objektid üles, reaalselt ettekannet koos ette ei valmistanud ja ei jõudnud teha ka läbimängu. Osalt seetõttu, et olin välispraktikal ja naasedes tulin küll kohe järgmisel päeval kooli aga et oli vaja loodusfoto näituse jaoks pilte valida, kulus aeg märkamatult käest. Leppisime kokku, et Epp alustab ja mina jätkan sealt, kus tema lõpetab sest olin Maltal tugeva eeltöö teinud.
Olin ette valmistanud allpool toodud teksti ja välja printinud ka mõned fotod kunagisest kõrtsihoonest. Epp vuristas kiires tempos põhiosa kõrtsi ajaloost ära, mina näitasin pilte. Muidugi tahtsin ka oma suu lahti teha ja sestap rääkisin mõned kõrtsiga seonduvad tõestisündinud lood, mis olin välja otsinud vanadest arhiveeritud ajalehtedest.
"Esimeste linnades tegutsenud üksikute kõrtside kohta on andmeid juba 13.sajandist ja tollal paiknesid nad juhuslikes hoonetes. Kui maapiirkondadesse hakkasid 15.sajandil esimesed kõrtsid tekkima, olid need rehemajade moodi välja näinud eraldi hooned. Maakõrtsile iseloomulik kõrtsitüüp arenes välja siiski alles 18.-19.sajandil ja reeglina oli tegemist väga pika puithoone või kiviehitisega, mille ees oli sammastega ulualune ning hoone ühes või mõlemas otsas tall. Jõukamatel kõrtsidel oli kaks talli, millest üks oli mõeldud sakste hobustele ja teine lihtrahva omadele. Oli ka U- või KL-kujulise põhiplaaniga kõrtsimaju. Ühes klassikalises kõrtsihoones oli kindlasti suur kõrtsituba ja letiruum, kõrtsmiku eluruumid ja paar sakstele mõeldud kambrit. 19.sajandil täitis köögi aset mantelkorstnaga roovi-või tallialune.
Kui 1760.aastatel anti Balti mõisnikele õigus piiramatult viina toota ja müüa, avanes neile tõelise kullaauguna hiigelsuur Venemaa turg. Enamik 18. Ja 19.sajandi suurtest mõisakompleksidest ongi ehitatud üles viinamüügist saadud rahadega ja samast ajast pärineb ka enamik Eestis säilinud kõrtsihooneid. Kõrtse tekkis nagu seeni pärast vihma kõikjale kus inimesed liikusid. Ühel mõisal võis olla mitmeid kõrtse ja need olid tavaliselt rendile antud tegusamatele eesti soost talupoegadele. Kõrtsmiku ametit peeti auväärseks ja tulutoovaks ja tänu sellele õnnestus mitmetel tulevastel Eesti kultuuritegelastel, kelle isad olid kõrtsmikud, saada lihttalupoegade lastest parem haridus. (Luuletaja ja Läänemaa koolinõunik Ernst Enno, kirjanik, kirjandusteadlane ja tõlkija Friedebert Tuglas, helilooja ja pedagoog ning Eesti esimese sümfooniaorkestri rajaja Aleksander Läte).
Kui 1900.aasta juulikuu alguses sai viina valmistamisest ja müümisest riigi ainuõigus, jäid alles vaid suuremates keskustes olevad kõrtsid, kus lubati müüa vaid viinamarjaveine ja õlut. Alkoholi müük keelati täiesti ära pärast Esimese maailmasõja puhkemist ja kui Vabadussõja järgselt läks riigistamisele mõisate vara, riigistati ka kõrtsid. Vaid väike osa neist sai jätkata endist tegevust.
Kunagisest paarist tuhandest kõrtsist on tänaseks säilinud vaid sadakond, millest enamus on tundmatuseni ümber ehitatud.
Haapsalu külje all asus kaks Paralepa kõrtsi nime kandnud kõrtsi. Neist suurem ja uhkem kuulus Ungru mõisale ja asus Ungru tee ääres keset kaunist männikut üksiku hoonena Peetri kivist veidi linna pool ning kandis Paralepa-Ungru kõrtsi nime. Paraku on praeguseks kõrtsist alles vaid metsas asuv vundamendi koht ja mõned territooriumile istutatud männid. Kiltsi mõisale kuulunud Väike-Paralepa kõrts asus Kiltsi tee ääres Männiku tee otsas.
Paralepa-Ungru kõrtsist, mis oli märgitud 1781.aastast pärineval Mellini kaardil, oli pärast mitmeid ümberehitusi saanud 1910.aastal kahekordne moodne laudvoodriga hoone, mis sai kivist ümbrise. Kõrts oli populaarne vaba aja veetmise paik nii Haapsalu elanikele kui kuurortlinna külalistele ja ta elas üle ka 1900.aasta seaduse, mille kohaselt viina tootmise ja müügi monopol läks riigile. Olid ju kõrtsid omalaadsed seltsimajad, kus saadi teada viimastest uudistest ja kus arutati maailma asju ning sõlmiti tehinguid. 19.sajandi lõpul oli kõrtsi juurde ehitatud pikk puidust veeremängu (keegli) rada ja pühapäeval kurseeris Haapsalu turuplatsi ja Paralepa vahel „tillisang” ehk hobustega veetav omnibuss, mis vedas uhkeid härrasid ja peeneid preilisid.
Kui 1915.aastal soovis Ungru mõisa omanik Paralepa metsa maha võtta ja rahaks teha, astus paljude teiste seas metsa säilitamise kaitseks eestkõnelejana välja kunstnik Ants Laikmaa, kes võrdles Paralepa metsa Itaalia ja seal asuva Capri saare metsadega ja tegi mõisaomanikule selgeks, et Paralepa männik on kui kuulsa Haapsalu meremuda täiendav pool.
Ungru-Paralepa kõrtsist ümber ehitatud Paralep-Linden trahteri hoone oli moodne lõbustuskoht, kus oli lubatud müüa kangemaid jooke. Selles Sakste kõrtsiks kutsutud kõrtsis oli võis mängida grammofon ning aeg-ajalt mängis ka pasunakoor ja siis käis tants ja trall hiliste õhtutundideni ja sageli kauemgi.
20.sajandi esimesel poolel oli kõrtsil mitmeid omanikke. 1911-1914 oli trahteripidajaks Anna Kompe nime kandnud naine, seejärel läks hoone merejalaväelaste kasutusse ning 1920.aasta algul anti see Haapsalu abimetsaülemale. Kaheksa aastat hiljem (1928) läks kõrtsihoone koos metsamaaga linnale. Järgmisel aastal hoone remonditi ja 1930.aastal avati uuesti restoran.
Kõrtsiga käisid kaasas ka mitmed alkoholi liigtarvitamisest tingitud sündmused ja kõigest sellest kirjutas ka kohalik ajakirjandus.
Näiteks 1935.aastal juhtus ühel ööl vastu pühapäeva Haapsalu –Paralepa maanteel õnnetus, milles jalgrattal linnast kodu poole sõitnud Paralepa restorani pidaja Johannes Tremund põrkas pimedas restorani lähedal kokku Haapsalu voorimees Aleksander Terasele kuulunud juhita hobuvankriga ja sai raskeid vigastusi. Purunes ka jalgrattas. Tremundi väite kohaselt hõikas ta vastutulijale, et too tee serva poole hoiaks aga kokkupõrget vältida ei õnnestunud. Küljeluu murdnud mees suutis siiski koju kõndida ja hiljem selgus, et voorimees oli viinud paar linna napsivenda kõrtsi ja ka ise nendega kaasa läinud ning järnud hobuse kõrtsi hoovi. Pikast ootamisest väsinud hobune oli end lahti tõmmanud ja kodu poole hakanud sörkima. Kui voorimees nägi, et hobune on kadunud, läks ta rahulikult koju magama. Hobune leiti hiljem Paralepa metsast puude vahelt koos tugevasti kannatada saanud hobuvankriga.
1938.aastal ilmus maarahva ajalehes „Maa Hääl” (nr.86) lugu sellest, kuidas 25.juuli varahommikul kella 4-5 vahel Paralepa restoranis puhkenud kakluses löödi tooliga puruks Haapsalu kuursaali pidaja Nikolai Kiinvaldi pealuu ja politseinikud algatasid eluohtliku vigastuse tekiraja väljaselgitamiseks juurdluse. Eelmisel ööl toimunud kakluses oli viga saanud Paralepa restoranipidaja Hallikberg.
Restoranile tõi lõpu 1938.aasta 14.septembri öösel toimunud tulekahju, milles kõrts maani maha põles. Restoranis eelmisel õhtul võõraid inimesi ei olnud, majas viibis vaid 62-aastane restorani perenaine Maria Lebkin, kaks 25-aastast meessoost teenijat ja suvitaja Johannes Krapp. Viimane oli öösel poole ühe paiku juhuslikult välja läinud ja märganud, et hoone on leekides. Krapp äratas perenaise ja teenijad ja neil õnnestus põlevast hoonest akna kaudu välja pääseda. Väljas möllas tugev torm ja hoone lahvatas mõne hetkega küünlana põlema. Tulekahjuööl oli restorani uks väljastpoolt lukku pandud ja seetõttu ei pääsenud teenijad esiukse juures oleva telefoni juurde helistama ja neil tuli joosta tulekahjust teatama paari kilomeetri kaugusel asuvasse Haapsalu raudteejaama.
Koos tuletõrjujatega sõitsid kohale ka Haapsalu ametivõimude esindajad eesotsas kriminaalkomissari ja Haapsalu jaoskonnakomissariga. Restoran asus keset metsa ja kardeti metsa süttimist sest lähimad puud olid vaid 20 meetri kaugusel restoranihoonest. Kiirelt kohale jõudnud tuletõrjujate ülesandeks sai metsa päästmine sest kuigi kohale olid toodud kõik Haapsalu tuletõrjepritsid, sai kiiresti selgeks, et maja päästa ei õnnestu. Restoranihoone pikk tiibehitus, mis ulatus otsapidi metsa sisse, tuli maha lõhkuda. Tulele pandi piir hommikul kella 4 paiku, kahekordsest kiviehitusest jäid järele vaid müürid. Mis müüridest veel püsti jäi, lammutati 1939.aastal ja veeti Pullapää tee täiteks. Kogu metsa päästsid hävimisest eelnevatel päevadel sadanud vihm ja ajutised vihmahood. Kuiva ilma korral poleks see ilmselt õnnestunud.
Restorani perenaise arvamuse kohaselt oli tegemist süütamisega sest ta oli eelmisel päeval märganud restorani köögiukse ees vedelemas haokubusid ning tema hinnangul oli tema kahju sisseseade, mööblite, toidu- ja jookide tagavara hävimise tõttu 15.000 krooni. Restorani vallasvara oli kindlustatud vaid 10000 krooni eest. Perenaisel olevat sisse põlenud ka 225 krooni sularaha, millega ta järgmisel päeval linnavalitsusele rendi eest tasuma. Põllutööministeeriumile kuulunud hoone oli Haapsalu linna käes rendil ja kindlustatud 4000 krooni eest, tegelik kahju arvatati tulekahjujärgselt olevat 6000—7000 kroonile. Juurdluse tulemusel kahtlustati süütamist kindlustuspettuse eesmärgil.
Mõne lausega ka Kiltsi mõisale kuulunud Väike-Paralepa kõrtsist, mis tegutses ka pärast 1900 aasta viina monopoli seadust edasi. 1907.aasta 4.juunil tappis soldat Mitrofan Tarnovski selles kõrtsis noahoopidega kõrtsmiku Villem Jürgenthali, kuna too oli keelanud soldatil tellitud õlle kõrvale salaja kaasa võetud viina joomise. Kõrtsmiku tapjale määrati 3-aastane vanglakaristus. Pärast Esimest maailmasõda Väike-Paralepa kõrtsi enam ei avatud, see vaid ehitati ringi ja anti Haapsalu metsaülema käsutusse. 1978 ehitati metsamajandi poolt korterelamuna kasutatud hoone kahekordseks ja sellisena on see Haapsalu äärelinnas tänaseni säilinud.
Eelmisel sajandil mängis Paralepa kõrtsis oma laule Hiiumaal Jausa külas sündinud viiulimängija Leika Aadu, kelle loodud lauludest on üks tuntumaid „Leika Aadu Liso". Aadu abikaasa Liisu oli Kiltsi mõisas karjanaiseks ja Aadukirjutas sellest laulu: "Leika Aadu Liso oli Kiltsi mõisas karjanaiseks".".
Minu jaoks olid kursusekaaslaste ettekannetest kõige köitvamad Marko, Jaana, Ivo ning Ruthi ja Henri omad. Marko, kes rääkis metsas olevast kivisillast, oli olnud üks Paralepa orienteerumisraja loojatest. Jaana oli teinud ülipõhjaliku uurimustöö Paralepa ülemise tuletorni kohta, Ruth ja Henri teatraliseeritud ettekanne Aleksander III mälestussamba juures oli muidugi klass omaette ja päädis keisri retsepti kohaselt küpsetatud kartulite pakkumisega
Retk nr 11. 09.05.2024 Väljasõit Läänemaale koos vanema kursusega.
Kui mullusügisesel väljasõidul hindasime meie, värsked loodusgiidihakatised, vanema kursuse ettekandeid, siis nüüd olid rollid vahetunud. Õpetaja Kaire oli välja pakkunud erinevad teemad ja meie käes oli valiku tegemine. Henri tegi temale iseloomulikus võtmes Uuemõisa tammikus ettekande tammikutest ja tammepuust ning pani sümboolselt mulda ka ühe eelmisel päeval Laikmaa pargist kaasa toodud tammetõru. Põlispuudest, kaitse alla võtmise tunnustest ja auväärsest Palivere künnapuust rääkis Marko. Anne teemaks oli Palivere pikajalamägi - Palivere-Risti oos ja jääaja jäljed maastikus. Õmma rabast ja metsise elupaikadest pajatas Hailely. Tammejuure talu näitel rääkis tööstuslikust kanepist ja selle kasutamisest Kristel. Külastasime ka talu, kust sai kaasa osta nii kanepiõli kui muid tooteid. Martna kiriku kohta tegi ettekande Epp. Õnnestus ka kirikus sees käia ja kiriku juures andsid LG-22 esindajad üle Looduspäevade fotokonkursi võitjatele auhinnad. Ivo rääkis Koluvere lossist ja pargist, mina Kullamaa kalmistul Tobiaste pere haua kõrval Rudolf Tobiasest. Meeli rääkis pilliroost ning Tiina väga kaasahaaravalt ja huvitavalt Kasari luhast ja luhaniidu kaitsealustest linnuliikidest.
Retk nr 12. 18.09.2024 Kalaparuni, Grand Holm Marina ja Österby sadama külastamine.
Uuel õppeaastal on meil 24 tundi pühendatud veeturismile ning 10 neist toimub septembris. Õpetajaks karismaatiline purjetaja ja vabatahtlik merepäästja Kertu Kaljuveer.
Retke tarbeks oli Kertu eelmisel päeval eelmisel päeval meile jaganud välja väljasõidu ajakava ning väikese teabelehe, mille soovitas Uuemõisas asuvast Kutsehariduskeskusest Haapsalu Lossiplatsini kulgeva autosõiduajal ette lugeda.
Nagu ikka, soovisin rohkem teada, mis märksõnade taga peitub ja sestap tegin väikese eeltöö.
Uuemõisa mõisa on esmakordselt mainitud 1539.aastal, mil see kuulus veel Saare-Lääne piiskopile. Hilisematel aegadel on see kuulunud mitmetele tuntud omanikele: Juba 1628.aastal sai selle omanikuks Rootsi väepealiku ja riigimehe Pontus De la Gardie krahviseisusesse tõstetud poeg Jakob De la Gardie, kellele kuulusid ka Haapsalu linn, Vormsi, Noarootsi, Taebla, Uugla, Hiiumaa ja Kolga mõis. Jõukas krahv oli Rootsi vägede ülemjuhatajana aidanud kuningal kanda sõjapidamisega seotud kulusid ja sestap müüs rahahädas kuningas need valdused De la Gardiele. Hilisemate omanike hulka kurikuulus Ungru krahviks kutsutud Otto Reinhold Ludwig von Ungern Sternberg, kellele mõis renditi 1789.aastal 87. aastaks. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli vürstinna Jevgenija Stahhovskaja. Mõisa kahekorruseline peahoone ehitati 1833.aastal. 1920.aastetel tehti ümberehitused, mille käigus lisati pikad ühekorruselised tiibhooned. Aastatel 1923 - 1932 tegutses kompleksis Läänemaa Õpetajate Seminar. 1994.aasta 1.septembril alustas hoones tööd Uuemõisa Lasteaed-Algkool.
Mõisa väga suur, kaheosaline vabakujunduslik park läheb sujuvalt üle parkmetsaks. Peahoone ette jääb ühelt poolt murualaga teiselt poolt puuderühmaga piiratud maanteele suunatud tee. Suurema pargiosa moodustab väidetavalt 18.-19. sajandi vahetusel rajatud tiheda vabakujundusliku puistuga pargiala oletatava vana peahoone küljel, kus hoonele avaneb kitsas tiigisüsteemini ulatuv väljak. Tiigisaarel ja sellele viival sillal armastatakse teha pere-ja pulmafotosid. Mõisapargi rekonstrueerimisel võeti aluseks 1936. aasta kaart. Mõisapargis asub Uuemõisa diskgolfi park, mille 18 raja kogupikkus on 1727 meetrit. Pargis korraldab Orienteerumisklubi Okas orienteerumisvõistlusi.
Uuemõisa jääb ka Uuemõisa mast, mille tipus asuvad Mere-ja lennupääste kaamerad, mille abil on selge ülevaade Haapsalu Ees- ja Tagalahel toimuvast. Merel liikujatele on kõik kõrged objektid maamärkideks, mille järgi navigeeritakse.
Haapsalu Tagalaht, mille suurim sügavus jääb paari meetri kanti, asub linnast kirde pool ja sellesse suubuvad Randsalu oja, Uuemõisa oja ja Österby oja. Lahe idapoolses osas asuvasse Saunja lahte aga Taebla jõgi ja Võnnu oja. Tagalahe kaldale jäävad 15 meetri kõrgune linnuvaatlustorn, Promenaadi hotell, Rannarootsi muuseum, Westmeri sadam ja Suur-Holmi sadam ehk Grand Holm Marina. Tagalahe sinakas-hallikas-musta kleepuvat ja raskesti mahapestavat muda, mis õhu käes muutub pruunikaks, on raviprotseduurides kasutatud peaaegu 200 aastat. Selle raviva toime avastas kuurortarst Carl Abraham Hunnius 19. sajandi alguses tänu vanale kalurile, kes oma paljaid jalgu hoidis jooksva leevendamiseks päikesest soojendatud mudas. Tohter avas linna esimese mudaravila 1825. aastal ning sest ajast saati on Haapsalus pakutud mudaravi leevendamaks reumaatilisi haiguseid, kroonilisi liigese- ja lihasepõletikke ja lülisambahaigusi.
Linnast lääne pool paiknevas Eeslahes asuvad väikesed laiud, millel nimeks Malle rahu, Kajakarahu ja Karurahu. 2005.aastal said kolm Eeslahes Kastinina ja Vasikaholmi vahelisel merealal asuvat maasiilu endale naljakad nimed: Kodurahu, Vaherahu ja Öörahu. Nimede saamiseks korraldas Haapsalu linnavalitsus nimetustega tegelevate spetsialistide hulgas nimekonkursi ja valis paljude pakutud variantide hulgast välja just need kolm. Kohe tekitati ka saarte kohta legend, mille kohaselt olevat tänasel Öörahu saarel käinud pidevalt lärmakad peod, mille lärm ei lasknud tänase Kodurahu vaikust ja rahu armastavatel elanikel isegi magada. Ühel päeval sai nende mõõt lõplikult täis ja elanikud sõitsid pidutsejate saarele läbirääkimisi pidama. Paraku ei tulnud sellest midagi välja, sest pidutsejad olid nii purjus, et ei suutnud kellegagi vestelda. Pettunud ja õnnetud Kodurahu elanikud pöördusid kibedaid pisaraid valades oma saarele tagasi. Pisarate hulk oli nii suur, et veetase meres hakkas tõusma ja see tegi tänase Vaherahu saare elanikud murelikeks ja nii otsustasid nad ise pidutsejatega kokkuleppeid sõlmima minna. Pingutuste tulemusena sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt peab ajavahemikus 00.00 kuni 07.00 valitsema vaikus ja anti nimetutele saartele nimed. Sellest ajast peale on peosaare nimeks Öörahu, vaikust armastavate inimeste saar Kodurahu ja lepitajate saar Vaherahu.
Ees-ja Tagalahte lahutavat poolsaarena merre ulatuvat Haapsalu linnaosa kannab nimetust Holmidepealne. Sealsamas asuvad ka Väike Viik ja Suur Viik. Väike Viik on kunagisest lahest tekkinud ja praeguseks merest eraldunud veekogu, mida paljud peavad ekslikult järveks. Tegelikult on ta siiski mereveega täidetud kahe kraavi (lüüsi) kaudu. Väikese Viigi kaldal on linlaste hulgas populaarne ujumiskoht . Veel umbes 300 aastat tagasi oli Väikesest Viigist edasi olev ala avatud lahesopp, milles asusid saared, kuhu pääses üle Inglisilla ja Kuradisilla. Väikese Viigi kaldajoone pikkus on tänapäeval 1964 meetrit aga maatõus on siin 1-2 mm aastas.
Suur Viik asub Väikese Viigi kõrval ja neid eraldaval maaribal asub praegune Uus-Sadama tänav. Mõlemad Viigid on tekkinud kunagistest merelahtedest. Rootsikeelne sõna "vik" tähendab merelahte, "holm" aga väikest saarekest või laidu. Holmideks kutsutav piirkond koosnes seitsmest suuremast saarekesest, mis maakerke tulemusena või sildade abil ühendati.
Vasikaholm, mida varasematel aastatel kutsuti Marienholmiks, lõpeb kitsa Uus-sadama ehk Krimmi holmiga, kuhu on kerkimas uus elamukvartal. Ühest küljest piirneb Krimmi holm Eeslahe ja teisest küljest Suure Viigiga. 1860.aastal koostatud kaardi kohaselt oli kogu holm asustatud ja tänase Suure-ja Väikese Viigi ühenduskohalt kuni holmi tipuni kulges Keisri tänav, mis 1934.aastal sai Uus-Sadama tänava nime. Kaardile oli märgitud ka samal aastal rajatud sadam, Woldemar Mayerile kuulunud ladu ja vahimaja ning kolm välja mõõdetud krunti.
Holmi loodeosas asunud võimas sadam, mille kaudu saabusid Haapsallu tervist turgutama kõrged külalised eesotsas keisrite peredega, tegutses aastatel 1860-1890. Varem Marienholmi nime kandnud poolsaar sai uue nime Krimmi sõja (1853-1856) mereblokaadi mälestuseks. 20.sajandi alguses sadama tähtsus vähenes ja 1920ndatel aastatel pandi holmil pandi alus kaluriühistule "Kalamees", mis 1930. aastal sai nimeks "Kalur". Selle liikmeteks olid siiski põhiliselt riigiametnikest õngemehed. Enne Teise maailmasõja puhkemist oli pea igal Haapsalu kaluril üks angerjamõrd, üks viidikanoot, üks räimevõrk, üheksa kasti põhjaõngi. Pärast sõda tegevus jätkus ja 1949. aastal kujundati ühistust kaluriartell (kalurikolhoos) “Haapsalu”. 1955.aastal anti kolhoosile admiral Nahhimovi nimi, 1971.aastal sai temast "Lääne Kalur". Aastatel 1946-1978 tegutses Krimmi holmil Haapsalu Kalakombinaat, mis 1979. liitus "Lääne Kaluriga". Hilisematel aastatel muutis kalatööstus nii nime kui omanikke. Kui kalatööstus Hako 2005.aastal uksed sulges, plaaniti maad kasutada äri-ja eluhoonete ehitamiseks aga plaanid jäid soiku ja alles 2022.aastal ostis maa ära Scandium Kinnisvara AS, kes lammutas varisemisohtlikud tehasevaremed ja alustas ehitustegevust. Alles jäid vaid kalatööstuse veetorn ja poolsaare tipus oleva vana kaubaaida esimene korrus.
Tagalahes asuva Bürgermeistri holmi äärde jääb kokku 6 sadamat (juriidiliselt). Rannarootsi muuseumi juures asuv Vanasadam (Sadama tn 32) võtab vastu kuni 12 meetri pikkusi ja kuni 4 meetri laiuseid väikelaevu, mille süvis on kuni 0,6 meetrit. Selles sadamas, mille haldajaks on rannarootslastele pühendatud Rannarootsi muuseum, tasulisi teenuseid ei osutata. Millal rootslased Haapsalu kanti tulid ja millega tegelesid, ei ole täpselt teada, kuid 1294.aastast pärineva Haapsalu teise linnaõiguse akti kohaselt oli linnas elavatel rootslastel erinevalt eestlastest õigus pärida linnas elanud sugulaste vara ja vastupidi.
Bürgermeistri sadam (Kaluri tn 36).mis kunagi oli Nõukogude piirivalve sadam, sai oma praeguse nime alles 19. oktoobril 2023 ja ei osuta samuti tasulisi teenuseid.
Haapsalu mere-eluga tutvumist ei alustanud me siiski sadamatest vaid esmalt sõitsime Lossiplatsi servas asuva pitsarestorani La Chiesa juurde, kus rannakalurist Kalaparun OÜ omanik pühendas meid kalapüügi saladustesse ja õpetas lesta puhastamise võtteid ja kala suitsutamise võtteid. Pärast lestade puhastamist ja ahvenate suitsuahju tõstmist sõitsime Haapsalu sadamate lipulaeva - Grand Holm Marina ehk Suur-Holmi sadamasse (Westmeri 3), kus sadama juht Raimond Ojalill tegi meile põhjaliku ekskursiooni. Grand Holm Marina (GHM) sadam võtab vastu väikelaevu, mille suurim pikkus on 23,9 meetrit, laius 6 meetrit ja süvis 2,5 meetrit.Sadamas on slipi ja paaditõstuki kasutamise võimalus ja siin on ainus Haapsalu sadamate kütusetankla. Sadamakompleksis on 2 restorani ja 3 külaliskorterit ja minispa ning neli üliägedat ja stiilset meres asuvat kõige vajalikuga varustatud ujuvmaja, kust avanevad vaated merele ja jahisadamale. Lisaks väike kauplus, autorenditeenus, paadirent ja jalgrattalaenutus. Sadama teenused on tasulised. Läbisime ka väikese õlireostuse koristamise teemalise koolituse
Pärast GHM-ga tutvumist ootas ees merereis Österby sadamasse. 10 kursusekaaslast mahtus veetaksole, Anne-Pille, Kristel, kes on vabatahtlik merepäästja Käsmus, ja mina, sõitsime Lääne-Eesti Vabatahtliku Reservpäästerühma merepäästekaatriga, mille juhiks oli Kertu. Noarootsi poolsaarel asuvasse Österby sadamasse viiva veetee pikkus on 3 km ja veel 1994.aastani toimus Haapsalu Vanasadama ja Österby vahel regulaarne laevaliiklus. Kui 1930ndate aastate lõpus tegi paat mõlemast sadamast 6 reisi päevas, siis Nõukogude ajal vähendati neid poole võrra. Noarootsi sadam kuulus nendel aegadel piiritsooni, kuhu pääses vaid lubadega ja enne paati astumist kontrollis Nõukogude piirivalve hoolsalt dokumente. GHM-st väljuv veetakso alustas tegevust 2021.aasta mais. Sõiduaeg on sõltuvalt ilmast 10-15 minutit. Haapsalust autoga Österbysse sõidule klub 45 minutit. Talvel ühendab sadamaid jäätee.
Österby raudkividest muuli ehitasid kohalikud talumehed möödunud sajandi alguses kaitsmaks lautrikohti meretuulte eest. Omaaegsest 265 meetri pikkusest muulist on alles 215 meetri pikkune osa. 2013.aastal ehitati sadamamuuli otsa ujumissild ja sadam sai endale ujuvkai. Sadam võtab vastu 12 meetri pikkusi, 4 meetri laiusi ja 0,8 meetrise süvisega aluseid. Praegu on sadamas kaks statsionaarset ja üks ujuvkai. Österby küla on ajalooallikates esmakordselt mainitud 1450.aastal. Küla endaga lähemat tutvust ei teinud, küll aga oli Haapsalust tulijatel kai peal vastas Österby sadamaresto omanik Kaisa, kes viis meid tutvuma omapärase arhitektuuriga restoraniga ning tutvustas oma tegemisi.
Mereretkelt tagasi jõudnud, sõitsime taas Kalaparuni juurde, kus nautisime suitsuahvenat, -lesta ja -säinast. Üllatusena pakuti ka maitsvat pitsat. Saime teada, et selle põhi valmistatakse taignast, mis peab laagerduma 56 tundi. Aeg möödus linnulennult.
Retk nr 13. 19.09.2024 Õpetajate Marje ja Markoga Paralepas
Esmalt liikusime ranna lähedal asuva roostiku servale linde vaatlema, seejärel metsa. Eesmärgiks märgata ja tuvastada linde ning seeni. Kui seente maailm ei ole mulle võõras, siis lindudega on palju keerulisem lugu. Aga lõpuks tuleb nad selgeks saada.
Retk nr 15. 19.09.2024 Väljasõit Lõuna-Läänemaale
Seekordsel väljasõidul olime tutvustamiseks ette valmistanud Lõuna-Läänemaal asuvad vaatamisväärsused. Kuulajate-hindajatena olid kaasas õpetajad Marje ja Kaire ning esimese kursuse loodusgiidid. Mõned nädalad varem oli giidinduse õpetaja Kaire edastanud meile huviobjektide nimekirja, millest igaüks valis tutvustamiseks endale sobiva.
Esimesena said "käe valgeks" Ivo, kes rääkis Kasari jõest ning Marko, kes rääkis Kasari jõe sillast. Kasari jõgi saab alguse Harjumaal asuvast Kohila alevist läänes ning suubub Matsalu lahte. Jõe pikkus on 112 (teistel andmetel 114) kilomeetrit (koos veerohkeima haru Vigala jõega 121 kilomeetrit). Pea igal kevadel aastal ajab jõgi lume sulamise ajal üle ja ujutab veega üle nii põllud kui külateed. Kuni 1980.aastani tunti Kasari jõena alamjooksu viimast paarikümmet kilomeetrit, nüüd aga kannab jõgi seda nime lähtest suudmeni. Legend aga pajatab, et jõgi olevat nime saanud Kasari mõisa järgi, mis varasematel aegadel oli olnud Saare-Lääne piiskopimõis, mis sealse veski järgi kandis nime Kiwisell. Kui aga Rootsi kuningas Johann III 1590.aastal kinkis mõisa Moskva vürsti teenistuses olnud tatarlasest väepealikule Cäsar (Kassjan, Kasari ) Baranoffile, kes Liivi sõja ajal oli Jaanilinnas oma ratsameestega rootslaste poolele üle läinud, said nii mõis kui jõgi nimeks Kasari (saksa keeli Kasargen). Sel moel sai alguse üks Balti aadli suguvõsadest, kelle vapil on jäär (vene keeles baran), vibu ja tatarlase müts. Aastasadu hiljem, aegadel mil Konstantin Päts oli presidendiks saamas, võeti ette Kasari jõe delta ja harujõgede süvendamine. Tööd kestsid aastatel 1926 - 1937ning kaevati pikad kanalid madalasse pilliroogu täis kasvanud lahte ning jõe delta aheldati sängi. Ma ei mäleta, kas Ivo sellest rääkis aga olen lugenud, et süvendamise tagajärjel hävisid jões vähid, kes ei pääsenud kunstlikult kõrgetesse kanalikallastesse urge uuristama. Hiljem tappis katk vähesedki ellujäänud.
Varasemal ajal toimus Tallinn- Virtsu postimaanteel Kasari jõe ületamine parvega aga kevadise suurvee ajal ei saanud seda kiire voolu tõttu kasutada ja sestap hakati Eestimaa rüütelkonna eestvedamisel mõtlema uue silla ehitamisele. Algselt planeeriti see kivisillana, kuid uudse materjali raudbetooni kasutamine oli taskukohasem. 1903. aastal sõlmiti kubermanguvalitsuse ja rüütelkonna vahel silla asukoha, konstruktsiooni valiku ning tehniliste üksikasjade osas kokkulepe, mille kohaselt otsustati silla sambad ehitada graniidist ning pealisehitus betoonist. Projekteerijaks ja ehitajaks sai maailmakuulsa raudbetoonehitiste pioneerile Francoise Hennebique'ile kuulunud Belgia firma Monicour ja Egger Venemaa harukontor. Ehitustööd olid oma aja kohta väga hästi korraldatud: esmakordselt Eestis kasutati silla betoonkaarte valamiseks betoonsegistist, mille jõuallikaks oli lokomotiiv. Silla ehitamisel kasutati kodumaist Kunda tsementi. Kaared ja sõiduteeplaat betooniti, silla välispinnad krohviti ja sõidutee sillutati munakividega. Graniitplokkidest tahutud sammastele toetub 13 sillakaart. 307,8 meetri pikkune 13 kaarega sild kuulutati 1905. aasta juunis ametlikult kõlblikuks ja tollal oli see Euroopa pikim raudbetoonsild. Teise maailmasõja ajal sai silda kahel korral kannatada, kuid taastati mõlemal korral kiiresti. Kasari sild oli kasutuses 1990. aastani, mil valmis uus taribetoonist maanteesild, mis asub paarsada meetrit jõe suudme pool. Vana silda, mis on öösel kaunilt valgustatud, saavad kasutada jalakäijad Kunagine parve koht oli omakorda vanast sillast ülesvoolu.
Edasi suundusime Kirbla astangule, mis on osa Lääne-Eestis algavast ja Gotlandi saarel lõppevast Siluri klindist. Seal pidi Epp kõnelema luhaniitudest. Matsalu rahvuspargis on Põhja-Euroopa suurim luhaala ja Euroopa ulatuslikumad rannaniidud (nendest rääkis hiljem Kristiine), aga ka Eesti suurim roostikumassiiv ning Lääne-Eestile nii iseloomulikud loopealsed. Definitsiooni kohaselt on lamminiidud ehk luhad või ka luhaheinamaad on jõgede ja suuremate ojade lammidel asuvad üle ujutatavad poollooduslikud kooslused (niidud või karjamaad), kuhu tulvavesi kannab setteid. Ettekande kuulamipaika jõudmiseks tuli meil esmalt ronida üle elektrikarjuse ja seejärel uudishimulikku loomakarja eemale peletama hakata. Kuna see väga hästi ei õnnestunud, tuli jalutada karjamaa teise serva ja veel kord astuda üle elektrikarjuse. Pärast selle takistusriba ületamist õnnestus kolleegil lõpuks alustada põhjalikku ettekannet, kuulajateks lisaks õppuritele loomad, kes algul valjuhäälselt protestisid, aga hiljem vaikselt kuulasid. Kõik oli igati tore, kuid loodusgiidina ma ilmselt turistide rühma küll loomakarja sekka ei viiks ja ilmselt ka hea kolleeg, kes huumoriga kõigest üle sai, mitte.
Sealsamas Kirbla astangul rääkis Kristel suurearvulisele publikule Kirblas sündinud ornitoloog Erik Kumarist. Karjatatavale alale püstitatud mälestuskivi, mille kujundas 1987.aastal Kalju Reitel, asub lattidest piiratud ala keskel ja sellel on tekst: „Lindude kevadhääled ei andnud poisile rahu ja sagedasti hiilis ta luhale, et seal tundide kaupa vaadelda loodust ja kuulata linnuhääli“. Oma silmaga me seda teksti lugeda muidugi ei saanud. Eerik Madis Kumari kandis 1937.aastani eesnime Erik Mathias ning 1938.aastani perekonnanime Sits. Uue perekonnanime võttis ta tillukese Kumari laiu järgi. Mõnda aega õppis mees Tallinna konservatooriumis metsasarve, kuid hiljem astus Tartu ülikooli ja lõpetas selle zooloogina. Temast kujunes Teise maailmasõja järgsel perioodil väljapaistev teadlane ja üks Eesti olulisemaid looduskaitsetegelasi, kellel oli oluline roll ka Matsalu kaitseala loomisel.
Keemu vaatetorni juures rääkis kursuse peamuna Hailely nii linnuvaatlustornist, mille otsa ronida saime, kui lindude rändest. Järgmisena sõitsime haigrute koloonia juurde, kus Henri tegi temale omases stiilis ettekande.
Järgmise peatuse pidime tegema Salevere salumäel, aga tuuri kokku pannud Kaire ütles, et järgmisena tuleb hoopis minu Näärikivide teema. Olin valiku teinud seetõttu, et ei teadnud nendest kividest mitte kui midagi. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu olin oma teksti kokku pannud alles eelmisel õhtul ja plaaninud ka mõned tegevused kivide juures. Kivid asuvad Nääri talule kuuluval maal ja nende juurde viib jalgrada. Karjaaia värava taguse olid niidul olevad pullid nii poriseks tallanud, et sealt läbi poleks pääsenud ja sestap otsustas õpetaja Kaire, et minul tuleb rääkida bussis. Olin oma etteaste plaaninud küll sootuks teistsugusena, aga eks giidil tulebki hakkama saada igasugustes oludes ja oleks olnud tõeliselt jabur viia rahvas esmalt paksu pori sisse tatsama ja seejärel pullide saatel mererannal asuvate kivideni jalutama. Ettekannet tehes ma ise aknast kive ei näinud, mõnel bussi tagumises otsas istujal ehk õnnestus. Õnnetuseks läks korraks Metsküla koolile mõeldes ka mõttelõng paigast. Aga pole imestada midagi, sest juba hommikul olin olnud millegipärast hajevil ja kaerahelveste asemel hakanud kaussi jahvatatud kohvi panema.
Aga mida siis näärikividest rääkida tahtsin? Alustasin nii :" Näärikivid magavad rannal lainte mühisedes ja tormituultes, pea kohal pilvine taevas ja jalge all kollane adrutee". Pärast seda oleksime plaani kohaselt väravast sisse astunud ja kivideni jalutanud.
"Vaatamata võõramaisele päritolule on rändkivid muutunud meie looduse iseloomulikuks koostisosaks ja nad on ka meie planeedi ajaloo ühe tähtsama sündmuse - jääaja - tunnistajad. Kliima jahenemise tulemusena ei suutnud Fennoskandia mägialade lumemassid suviti üles sulada ja nii muutusid lumemassid tihenedes jääks ning hiiglaslikeks liustikeks. Need omakorda hakkasid lõunapoolsete alade suunas liikuma kiirusega umbes kümmekond kilomeetrit aastas. Hiiglaslik jäämass purustas oma teel kõik ettejäänu ja kangutas lahti tugeva kaljupinnase kiviplokke ning transportis valdava osa nendest tänase Eesti aladele. Ka Näärikivid, mida on kokku kolm.
Kivide kohta on liikvel mitmeid legende. Nii olevat ühe kohaselt Nääriööl olnud suur torm ning merevesi tõusnud nii kõrgele, et lõhkunud jää ära ja kandnud kivid koos jääga kaldale. 1939.aastal arhiveeritud legendi kohaselt olevat külainimesed olnud kuuvalgel ööl tantsimas ning kuulnud enda selja taga üht suurt mütsatust ning läinud vaatama, mis juhtus. Oma suureks imestuseks näinud nad kaht suurt kivi ja arvanud, et need kukkusid taevast. Et kõik juhtus Nääriööl (aastavahetuse aegu), hakati kive Näärikivideks kutsuma. Näärikivid on kolmest suurest rändrahnust koosnev kaitsealune kivide grupp, mis võeti kaitse alla juba 1937.aastal. Kaks suuremat kivi on üle 6 meetri pikad ning suurima kõrgus ulatub 2,7 meetrini. Kas kivid on aja jooksul pooleks läinud, ei tea, aga legend räägib, et kord olnud Mari nime kandnud vana naine mere ääres niidul loogu võtmas ja kuulnud pikse kärgatust. Veel näinud naine mererannal kõndimas ja valju heleda häälega naermas väikest kollaste pükstega mehikest. Hiljem olla selgunud, et mitte pikne, vaid mehikese hele naer oli Näärikivi katki löönud.
Legendid legendideks, aga kindel on see, et need kivid kuuluvad Eesti olulisemate geoloogiliste loodusnähtuste hulka. Näärikividest on kirjutanud ilmselt esimesena ajaloolane, etnograaf ja folklorist Carl Russwurm, kes töötas aastatel 1841-1868 Haapsalu Kreiskooli õpetaja ja Läänemaa koolide inspektorina. Teaduslikult hakkas 19.sajandi teisel poolel Eesti rändkive uurima Eestis sündinud baltisaksa juurtega Peterburi Mäeinstituudi professor ja Teaduste Akadeemia liige Gregor von Helmersen, kes on ka üks Eesti looduskaitse algatajatest.
Geoloogid on paigutanud Näärikivid rabakivide hulka. Asjatundmatu silm võib nad graniitkividega kergesti segi ajada. Tegelikult on rabakivid maakoore ülaosas kõige levinumate tardkivide (graniitide) omapärane erivorm, mis on graniidist rabedam. Rabakivi nimi tuleneb soomekeelsest sõnast rapea.
Kui suur peab üks kivi olema, et saaks kanda rändrahnu nime? 1-2 -meetrise läbimõõduga tihedalt külg-külje kõrval asuvaid kive kutsutakse kivikülviks ja selle üheks ilmekamaks näiteks on Hiiumaal asuv rändrahnude kogumik, mis on seda uurinud geoloogi auks saanud nime Helmerseni kivikülv. Suuremad rändkivid jaotatakse kahte rühma: need, mille ümbermõõt jääb alla 10 meetri on väikesed rändrahnud ja üle 25 meetrise ümbermõõduga on hiidrahnud.
Kuigi Näärikivid hiidrahnu mõõtmeid välja ei anna, on nad võimsad möödunud aegade tunnistajad Saastna poolsaarel, mis veel 16.sajandil oli omaette saar. Lääne-Eesti suurim hiidrahn asub Hiiumaal ja selleks on 42-meetrise ümbermõõduga Kukka kivi, mis asub kunagi minu vanaisa vanematele kuulunud maadel.
Näärikivid asuvad Matsalu rahvuspargi territooriumil ning lindude pesitsusajal on nende juurde minek keelatud."
Kuna kivide juurde ei pääsenud, jäi ära kivide ümbermõõdu mõõtmine. Ühel loodusgiidil peab ju alati mõõdulint või joonlaud kotis olema! Ära jäi ka Näärikivide ümbrusest püriidi ehk vaese mehe kulla ehk kassikulla otsimine. Mäletamist mööda ei pidanud ma sellest vajalikuks bussis rääkida, sest nagunii olid kõik head kavatsused pori ja pullide poolt tõkestatud. Aga läks nagu läks.
Edasi sõitsime Saleverre, kus hakatuseks pidasime lõunapausi ja laulsime Pillele sünnipäevatervituse. Seejärel rääkis Kairi Salevere salumäest ja Pille salumetsast. Salevere salumägi on mandrijää ja Läänemere kujundatud pinnavorm ning on osa siluri ajastu Jaagarahu lademest. Kuulanud ära Kairi jutu, liikusime Pille eestvedamisel edasi piki 1,5 km pikkust hästi nähtavat rada, mis esmalt viis kadakase loopealse, möödusime mitteametlikust jaanituleplatsist ja kõndisime piki pangaserva kuni 5 m astanguni. Kõrgendiku merepoolse paeseina vanuseks arvatakse olevat 6000. Kohalikud inimesed teavad, et sügisel kogunevad Salevere kivipanga pragudesse talvituma nastikud, rästikud ja vaskussid. Kevaditi võib nende kogumeid näha end päikesepaistel soojendamas. Edasi laskusime trepist 120 m laudteeni ja kõndisime panga seinast väljuva Silmaallika juurde, mis vanadel aegadel oli ohvripaigaks. Allika veel olevat noorendav ja tervendav toime.
Salevere Salumäe tekke kohta lugesin legendi: kord olnud Vanapagan endale pelgupaika otsinud ja otsustanud endale ehitada kaks põrgut - ühe Mõisakülasse ja teise Saaremaale ja alustanudki maa pehmeks tampimisega aga tema askeldamisi märkas Saaremaa vägilane Suur Tõll, kes olnud parasjagu Muhu saarel ringi liikumas. Tõll visanud suure kaika üle väina Vanapagana suunas ja tabas sihtmärki niimoodi, et tolle mõlemad sarved kukkusid peast. Üks Mõisakülla ja teine Saleverre. See koht, kuhu Vanapagan põgru ehitamiseks maa tasaseks tampis, on nüüd Mõisaküla raba.
Meeli oli valinud enda tutvustatavaks objektiks Kõmsi õigeusu kiriku lähedal asuvad Kõmsi kivikalmed. Risti-Virtsu maantee ääres asub kokku kuus kivikalmet, millest viis on tarandkalmed ja üks põletusmatusega kivikalme. Tarandkalmed, mis koosnevad ühest või mitmest ristkülikukujulisest tarandist, pärinevad vanemast rauaajast (umbes 500 eKr - 50 pKr) ja kivikalme nooremast rauaajast (umbes 450 - 1050 pKr). Kalmetest leitud esemete põhjal võib arvata, et nendesse maeti lisaks kohalikele talupoegadele ka kaupmehi ja sõdalasi. Need kivikalmed avastas 1914.aastal arheoloog Adolf Friedenthal. Hiljem on neid uurinud Vello Lõugas ja Mati Mandel. Kaks paremini säilinud tarandkalmet on pärast väljakaevamisi taastatud ja jäetud külastajatele vaatamiseks.
Jana viis meid Tuhu matkarajale, eesmärgiga tutvustada soosid ja rabasid. Oidrema-Tuhu soostik on Lääne-Eesti üks suurimatest ja noorimatest soostikest ning jääb vaid vaid 10 km kaugusel merest. Idapoolset osa nimetatakse Tuhu madalsooks, läänepoolset Tuudi rabaks. Möödunud sajandi sõjajärgsetel aastatel püüti küll sood kuivendada, kuid suurem osa inimtegevusest puutumatuks. Meie sood on tekkinud kas mineraalmaa soostumise või järve kinnikasvamise tulemusena. Järve kinnikasvamine saab alguse järve põhjast või kalda äärest õõtsikuna. Jana alustaski oma ettekannet kaarekujulise 950 meetrise laudtee kõrval asuvast õõtsiksoost. Taimede juurte ja vartega läbipõimunud ning osaliselt turvastunud õõtskamar on madalsoo taimede juurte ja vartega läbi põimunud ning selle alla jääb püdela muda või veekiht. Seda, et see näeb välja nagu looduslik batuut, demonstreeris Jana jutu taustal ilmekalt Henri. Siirdesoo on vaheastmeks madalsoo arengus kõrgsooks ehk rabaks. Kogu matkarajal räägitu oli arusaadavas inimese keeles ja meeldis mulle väga. Raja lõpus asub 5 meetri kõrgune EKA sisearhitektuuri osakonna esmakursuslaste projekti kohaselt valmistatud vaatetorn, millel nimeks "Trepp". Matkaraja ääres (eriti lõpuosas) oli rohkesti esmapilgul madalat paju meenutavad porssa. Tegelikult ei kuulu ta pajuga isegi mitte ühte seltsi. Kaitse all oleva porsa tunneb hästi ära lehtedel ja okstel olevate kollaste näärmetäppide järgi. Porsa lehe või oksa purustamisel tekib väga tugev magus lõhn. Varasematel aegadel tehti porsast mitmel pool õlut. Taime lehed tekitavad joovet ja uimasust ja porss võib põhjustada sarnaselt sookailule mürgistuse.
Viimasena oli päevakavas Karuse kiriku tutvustamine. Ettekandja Tiina oli teinud põhjaliku ettevalmistustöö ja kohale kutsunud diakon Meelis Malga, tänu kellele õnnestus ka kirikusse sisse pääseda. Karuse varagooti stiilis kindluskiriku laskis tõenäoliselt 1260.aasta paiku ehitada Liivimaa ordu maameister Otto von Lutterbergh, kes ise langes 16.veebruaril 1270 merejääl peetud Karuse lahingus, kus ordu väed üritasid minema kihutada Läänemaad rüüstama tulnud Leedu väge. Tõenäoliselt on Lutterbergh maetud kirikusse. Karuse kirik on Läänemaa ainus kirik, mis oli ehitatud ordualadele. Väike kirik on kõrgete võlvide ja väikese võidukaarega. Ta on Eesti ainus pühale Margareetale pühitsetud kirik. Tean, et Eesti rahvakalendris nimetatakse 13. juulil peetavat maretapäeva ka karusepäevaks. Kirikukalendris on see püha Margareeta mälestuspäev, mis tähistab Margareeta võitu lohe üle. Talumeestel tuli karusepäeval (ussimunade külvipäeval) rukkikülviks kas või kolm vagu läbi künda, et hävitada rukkiusse ehk oraseöölaste vastseid. Murdesõnad karus, kare, kargemaa tähendavadki söötis, harimata maad. Kirik kannab karuse nime seetõttu, et ta pühitseti karusepäeval.
Reformatsiooni ajal sai viimasest Karuse katoliku preestrist Friedrich Köningkist luterlik pastor. 1697. aastal valmistas Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja Christian Ackermann Karuse kirikule barokkstiilis altari ja kantsli. Ackermanni nikerduste üheks oluliseks tunnuseks on putopead (inglipead), Karuse kiriku värviline puto on üks väheseid originaalkujul säilinud putosid, teised on üle hilisematel aegadel üle värvitud. Kirikuõpetaja Alexander Ludwig Baumann rajas Karuse kiriku juurde 1842. aastal esimese eestikeelse laenuraamatukogu, mida tema järglane Friedrich Hasselblatt laiendas. Hasselblatti ametiajal ehitati kirikule 1859.aastal valminud torn ja orel.
Lahke diakon rääkis meile kogudusest, kirikule tehtud annetustest ja viis meid ka kirikaias asuvat kabelit vaatama. Minu jaoks oli tore taas kohtuda diakoniga koos olnud tuttava muusikuga, keda polnud näinud mitmeid aastaid.
Retk nr 16. 31.10.2024 Retk Valgejärve loodusrajal
Seekordse õppesessiooni viimasel päeval oli kavas väljasõit Valgejärve maastikukaitsealale. Nagu selliste retkede puhul kombeks, saime taas valida õpetaja Kaire poolt välja pakutud teemadest endale kõige meelepärasema ja ette valmistada kuni 15-minutilise ettekande. Hindajateks-kuulajateks olid õpetajad Kaire, Marje ja Marko.
Retkele suundusime Valgejärve loodusõpperaja alguses Selgjärve (Järveotsa järve) juures olevast parklast. Turvaste järvede rühma kuuluv Järveotsa järv on 16,9 ha suuruse veepeegliga 6,3 m sügavune metsajärv Selgküla oosi idaküljel. Anne-Pille rääkis laanemetsast, Ivo järvelubjast ja selle kasutamisest, Marko madalsoodest, Kristiine Valgejärvest, Epp turba tekkest, Meeli turbasammaldest, Jana tüüpilistest rabataimedest, Pille marjataimedest, Ruth rabast, Kairi Valgejärve maastikukaitseala järvedes elavatest kaladest ja mina Valgejärve MKA -l kasvavatest käpalistest.
Valgejärve maastikukaitseala asub Harjumaal Nissi vallas ja Läänemaal Lääne-Nigula vallas. 1981. aastal loodi Turvaste Valgejärve-nimeline kaitseala, Valgejärve maastikukaitseala nime ja piiridega on ta 1999. aastast. Kaitseala pindala on 723,3 ha. Matkaraja kogupikkus on 6,5 km ja see koosneb metsateedest ning läbi raba kulgevast suhteliselt kitsast laudteest. Reekond saab alguse ja lõppeb Turvaste järvede rühma kuuluva Järveotsa järve kõrvalt. Järveotsa järv on 16,9 ha suuruse veepeegliga 6,3 m sügavune metsajärv Selgküla oosi idaküljel. Rajale jõudmiseks tuleb minna järveäärse parkla juurest üle tee. Valgejärve alguseni jõudmiseks tuleb läbida umbes 2-kilomeetrine infotahvlitega varustatud metsarada, mis tutvustab rajal leiduvaid metsatüüpe. Mets paistab silma sarapuude rohkusega. Nissi vald on oma nime saanud saksakeelse nimetuse Nüsse (pähklid) järgi ja valla vapil kujutatud kolme pähklit. Sarapuupähkleid varuti septembris ja hoiti jõuludeni, et siis pähklitega maiustada. Sarapuu sirgetest okstest valmistati kalade kuivatamiseks vajalikke tarju ning sarapuuvitstest punuti korve.
Valgejärve loodusrajal on tänu oosidele ja liivaluidetele ning nendevahelistele nõgudele, rabastuvale järvele ja lammialadele esindatud Eestis leiduvatest metsakasvukohatüüpidest valdav enamus: nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, soovikumetsad (salumetsad), rabastuvad metsad ja soometsad. Soovikumetsade nime kuulsin alles loodusrajal ja nüüd tean, et soostunud metsad ehk soovikumetsad on perioodiliselt liigniisketel muldadel kasvavad metsad.
Laudtee alguses asuva platvormi ääres asub geoloogiadoktor Siim Veski koostatud infotahvel Veskijärve kujunemise kaardi ja läbilõikega. Sain teada, et Turvaste Valgejärv tekkis mandrijää taganemisel Antsülusjärve pealetungi ajal merest liivase rannavalliga (praegused Rukkimäed, kus hiljem peatuse tegime) eraldatud laguunina 9300-9500 aastat tagasi. Vaid 0,5-1 m sügavuse Valgejärve põhja katab 2-3 m paksuselt ainulaadne "valge muda" - järvelubi, mis tekib ilmselt sinna voolavate lubjarikaste allikate mõjul. See hakkas kujunema koos järve tekkega enam kui 9000 aastat tagasi peale viimast jääaega. Geoloogid peavad Valgejärv erandlikuks, sest kui valdavas osas Eesti aladest lõppes järvelubja kujunemine 2500 aastat tagasi, siis Valgejärvel toimub see tänu järve voolavale lubjarikkale allikaveele edasi. Järvelubja järgi ongi järv nime saanud. Järv kuulub lubja- ja segatoiteliste järvede rühma. Vesi on hele ja põhjani läbipaistev. Lubi sisaldab valdavas osas kaltsiumkarbonaati, paarkümmend protsenti mineraalaineid ja veidi ka orgaanikat. Valgejärve lubjaga on olnud seotud ka äriideid. Räägitakse, et Ellamaalt pärit armastatud näitleja Ruts Bauman plaaninud möödunud sajandil Valgejärve lupja kaevandama hakata ja portselani toorainena Venemaale Peterburi eksportima hakata. Plaanid siiski ei teostunud. Kas oli tegemist naljaga või mitte, ei tea. Väidetavalt tahtnud Bauman ka Paldiski linna Ameerika suurtööstur Henry Fordile maha müüa. Küll aga on lupja kasutatud korstnate ja lagede valgendamiseks ja loomalautade puhtana hoidmiseks. Seda, kuidas järvelupja varasematel aegadel kasutati, nägime pärast seda, kui olime läbi raba jalutanud palkidest varjualuseni, mis oli üle lubjatud.
Valgejärve raba ei ole päris tüüpiline raba. Tema servadel kasvavad tavapärastele igerikele rabamändidele ja vaevakaskedele lisaks paakspuud ja kohevad kadakad. Mätastel aga murakad, pohlad, jõhvikad, sinikad ning kolm liiki putuktoidulisi taimi -harilik võipätakas, ümaralehine ja pikalehine huulhein. Kõikjal torkab silma teravate leheservadega kaitsealune lääne- mõõkrohi, mille lehti õpetaja Marje julgustas katsuma. Järvevees kasvab pilliroog aga ka vesihernes, mis on putukatest toituv taim. Valgejärve põhjast on leitud haruldast vetikat nn järveploomi. Põhjaloomastiku hulka kuuluvad ka teod. Kaladest elavad järves haugid, linaskid ja lutsud. Valgejärv ja selle ümbrus on toitumis- ja pesitsusalaks paljudele linnuliikidele. Sügiseti kogunevad järvele haned ja sookured.
Laudtee lõpus asub vaatetorn millest avaneb vaade üle rabaala. Vaated imetletud, said sealsamas ära kuulatud viimased ettekanded ja oli aeg edasi liikuda. Tegime peatuse Rukkimäel, mis on Valgejärve äärsete liivamägede kõige kõrgem küngas, kuhu legendi järgi rahvas sõdade ajal vaenlase eest või hoopis mõisniku eest viljakümnisest ülejäänud vilja peitis. Mõisa ajal olevat siin tegutsenud väike klaasikoda. Valgejärve maastikukaitseala ja matkarada ümbritsevad metsaalad olid varem Riisipere mõisa halduses. Rukkimäe lähedal kulgeval metsateel nägime piirikivi. Piirikividega hakati maavaldusi tähistama 15.sajandi esimesel poolel. Käisime ära ka allika ääres.
Valgejärve loodusõpperajal nägime hundipüünist või hundiauku ja hundiaeda. Hundiaukude ja hundiaedadega on susisid Eestis püütud sajandeid: esimene teade hundiaugu kohta pärineb 14. sajandist. Hundiaed on väike lattidest aedik, mille keskele pandi tema peibutamiseks elussööt - siga, lammas või koer. Hunt tuli aia juurde ja läks lahtisest uksest sisse ja sisenes seejärel kitsasse käiku, mis oli ehitatud nii laiaks, et hunt ei mahtunud ümber keerama, vaid pidi edasi liikuma. Et aed oli ehitatud niimoodi, et hundi selja taga uks kinni läks, polnud tal aiast enam väljapääsu. Hundiaeda ehitades ei tohtinud kasutada metalli ning inimeselõhna ei võinud aiale külge jääda. Selle vältimiseks tõmbas aeda kontrollima tulnud talumees jalga lambasõnnikused kotid. Paarsada aastat tagasi oli hunte palju rohkem võrreldes tänasega ja nad olid põllupidajatele suureks nuhtluseks. 18. sajandil polnud sugugi haruldased juhtumid, kui hunt tuli elamu juurde, lõhkus laudaukse maha ja murdis lambad maha. Samuti ründasid nad koeri ja isegi lapsi. Kirikukroonikates on kirja pandud, et 19. sajandi esimesel poolel langes huntide saagiks üle saja lapse. Huntidele peeti aju-või peibutusjahti, pesadest korjati kutsikaid või paigaldati püüniseid.
Hundiaugust väikese jalutuskäigu kaugusel asus koonusjas indiaanitelk (tipi-telk), kuhu kõik sisse astusime. Õpetajad ütlesid, et järgmine väljasõit toimub Preeriakotta ja tasub juba hakata ette valmistama lugusid, mida seal rääkida.
Minu ettekanne oli Valgejärge maastikukaitsealal kasvavatest käpalistest.
Retkele suundusime Valgejärve loodusõpperaja alguses Selgjärve (Järveotsa järve) juures olevast parklast. Turvaste järvede rühma kuuluv Järveotsa järv on 16,9 ha suuruse veepeegliga 6,3 m sügavune metsajärv Selgküla oosi idaküljel. Anne-Pille rääkis laanemetsast, Ivo järvelubjast ja selle kasutamisest, Marko madalsoodest, Kristiine Valgejärvest, Epp turba tekkest, Meeli turbasammaldest, Jana tüüpilistest rabataimedest, Pille marjataimedest, Ruth rabast, Kairi Valgejärve maastikukaitseala järvedes elavatest kaladest ja mina Valgejärve MKA -l kasvavatest käpalistest.
Valgejärve maastikukaitseala asub Harjumaal Nissi vallas ja Läänemaal Lääne-Nigula vallas. 1981. aastal loodi Turvaste Valgejärve-nimeline kaitseala, Valgejärve maastikukaitseala nime ja piiridega on ta 1999. aastast. Kaitseala pindala on 723,3 ha. Matkaraja kogupikkus on 6,5 km ja see koosneb metsateedest ning läbi raba kulgevast suhteliselt kitsast laudteest. Reekond saab alguse ja lõppeb Turvaste järvede rühma kuuluva Järveotsa järve kõrvalt. Järveotsa järv on 16,9 ha suuruse veepeegliga 6,3 m sügavune metsajärv Selgküla oosi idaküljel. Rajale jõudmiseks tuleb minna järveäärse parkla juurest üle tee. Valgejärve alguseni jõudmiseks tuleb läbida umbes 2-kilomeetrine infotahvlitega varustatud metsarada, mis tutvustab rajal leiduvaid metsatüüpe. Mets paistab silma sarapuude rohkusega. Nissi vald on oma nime saanud saksakeelse nimetuse Nüsse (pähklid) järgi ja valla vapil kujutatud kolme pähklit. Sarapuupähkleid varuti septembris ja hoiti jõuludeni, et siis pähklitega maiustada. Sarapuu sirgetest okstest valmistati kalade kuivatamiseks vajalikke tarju ning sarapuuvitstest punuti korve.
Valgejärve loodusrajal on tänu oosidele ja liivaluidetele ning nendevahelistele nõgudele, rabastuvale järvele ja lammialadele esindatud Eestis leiduvatest metsakasvukohatüüpidest valdav enamus: nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, soovikumetsad (salumetsad), rabastuvad metsad ja soometsad. Soovikumetsade nime kuulsin alles loodusrajal ja nüüd tean, et soostunud metsad ehk soovikumetsad on perioodiliselt liigniisketel muldadel kasvavad metsad.
Laudtee alguses asuva platvormi ääres asub geoloogiadoktor Siim Veski koostatud infotahvel Veskijärve kujunemise kaardi ja läbilõikega. Sain teada, et Turvaste Valgejärv tekkis mandrijää taganemisel Antsülusjärve pealetungi ajal merest liivase rannavalliga (praegused Rukkimäed, kus hiljem peatuse tegime) eraldatud laguunina 9300-9500 aastat tagasi. Vaid 0,5-1 m sügavuse Valgejärve põhja katab 2-3 m paksuselt ainulaadne "valge muda" - järvelubi, mis tekib ilmselt sinna voolavate lubjarikaste allikate mõjul. See hakkas kujunema koos järve tekkega enam kui 9000 aastat tagasi peale viimast jääaega. Geoloogid peavad Valgejärv erandlikuks, sest kui valdavas osas Eesti aladest lõppes järvelubja kujunemine 2500 aastat tagasi, siis Valgejärvel toimub see tänu järve voolavale lubjarikkale allikaveele edasi. Järvelubja järgi ongi järv nime saanud. Järv kuulub lubja- ja segatoiteliste järvede rühma. Vesi on hele ja põhjani läbipaistev. Lubi sisaldab valdavas osas kaltsiumkarbonaati, paarkümmend protsenti mineraalaineid ja veidi ka orgaanikat. Valgejärve lubjaga on olnud seotud ka äriideid. Räägitakse, et Ellamaalt pärit armastatud näitleja Ruts Bauman plaaninud möödunud sajandil Valgejärve lupja kaevandama hakata ja portselani toorainena Venemaale Peterburi eksportima hakata. Plaanid siiski ei teostunud. Kas oli tegemist naljaga või mitte, ei tea. Väidetavalt tahtnud Bauman ka Paldiski linna Ameerika suurtööstur Henry Fordile maha müüa. Küll aga on lupja kasutatud korstnate ja lagede valgendamiseks ja loomalautade puhtana hoidmiseks. Seda, kuidas järvelupja varasematel aegadel kasutati, nägime pärast seda, kui olime läbi raba jalutanud palkidest varjualuseni, mis oli üle lubjatud.
Valgejärve raba ei ole päris tüüpiline raba. Tema servadel kasvavad tavapärastele igerikele rabamändidele ja vaevakaskedele lisaks paakspuud ja kohevad kadakad. Mätastel aga murakad, pohlad, jõhvikad, sinikad ning kolm liiki putuktoidulisi taimi -harilik võipätakas, ümaralehine ja pikalehine huulhein. Kõikjal torkab silma teravate leheservadega kaitsealune lääne- mõõkrohi, mille lehti õpetaja Marje julgustas katsuma. Järvevees kasvab pilliroog aga ka vesihernes, mis on putukatest toituv taim. Valgejärve põhjast on leitud haruldast vetikat nn järveploomi. Põhjaloomastiku hulka kuuluvad ka teod. Kaladest elavad järves haugid, linaskid ja lutsud. Valgejärv ja selle ümbrus on toitumis- ja pesitsusalaks paljudele linnuliikidele. Sügiseti kogunevad järvele haned ja sookured.
Laudtee lõpus asub vaatetorn millest avaneb vaade üle rabaala. Vaated imetletud, said sealsamas ära kuulatud viimased ettekanded ja oli aeg edasi liikuda. Tegime peatuse Rukkimäel, mis on Valgejärve äärsete liivamägede kõige kõrgem küngas, kuhu legendi järgi rahvas sõdade ajal vaenlase eest või hoopis mõisniku eest viljakümnisest ülejäänud vilja peitis. Mõisa ajal olevat siin tegutsenud väike klaasikoda. Valgejärve maastikukaitseala ja matkarada ümbritsevad metsaalad olid varem Riisipere mõisa halduses. Rukkimäe lähedal kulgeval metsateel nägime piirikivi. Piirikividega hakati maavaldusi tähistama 15.sajandi esimesel poolel. Käisime ära ka allika ääres.
Valgejärve loodusõpperajal nägime hundipüünist või hundiauku ja hundiaeda. Hundiaukude ja hundiaedadega on susisid Eestis püütud sajandeid: esimene teade hundiaugu kohta pärineb 14. sajandist. Hundiaed on väike lattidest aedik, mille keskele pandi tema peibutamiseks elussööt - siga, lammas või koer. Hunt tuli aia juurde ja läks lahtisest uksest sisse ja sisenes seejärel kitsasse käiku, mis oli ehitatud nii laiaks, et hunt ei mahtunud ümber keerama, vaid pidi edasi liikuma. Et aed oli ehitatud niimoodi, et hundi selja taga uks kinni läks, polnud tal aiast enam väljapääsu. Hundiaeda ehitades ei tohtinud kasutada metalli ning inimeselõhna ei võinud aiale külge jääda. Selle vältimiseks tõmbas aeda kontrollima tulnud talumees jalga lambasõnnikused kotid. Paarsada aastat tagasi oli hunte palju rohkem võrreldes tänasega ja nad olid põllupidajatele suureks nuhtluseks. 18. sajandil polnud sugugi haruldased juhtumid, kui hunt tuli elamu juurde, lõhkus laudaukse maha ja murdis lambad maha. Samuti ründasid nad koeri ja isegi lapsi. Kirikukroonikates on kirja pandud, et 19. sajandi esimesel poolel langes huntide saagiks üle saja lapse. Huntidele peeti aju-või peibutusjahti, pesadest korjati kutsikaid või paigaldati püüniseid.
Hundiaugust väikese jalutuskäigu kaugusel asus koonusjas indiaanitelk (tipi-telk), kuhu kõik sisse astusime. Õpetajad ütlesid, et järgmine väljasõit toimub Preeriakotta ja tasub juba hakata ette valmistama lugusid, mida seal rääkida.
Minu ettekanne oli Valgejärge maastikukaitsealal kasvavatest käpalistest.
Retk nr 17. 21.10.2024 Retk Preeriakotta
Seekordne õpperetk viis Varbola lähedal asuvasse Preeriakotta, mille rajas 15 aastat tagasi endine tippkõrgushüppaja Marko Aleksejev, kes on ühtlasi ka Haapsalu Kutsehariduskeskuse vilistlane (LG-19). Indiaanlasteni jõudis ta suurest huvist Siberi rahvaid käsitleva kirjanduse vastu. Siberi rahvad olidki ju need, kes paarkümmend tuhat aastat tagasi läksid üle Beringi väina ja asustasid Ameerika. Õpetajatest olid retkel giiditarkuste jagaja Kaire ja looduses toimuvat märkama õpetav Marje.
Justkui häälestuseks viis parklasse õunakorviga vastu tulnud Marko meid esmalt teeraja kõrvale jääva suure (ohvri)kivi juurde. Sarnaselt vanadele eestlastele on kivid olnud olulised ka indiaanlastele. Mõnes mõttes võib Marko sõnul eestlasi pidada Euroopa indiaanlasteks, sest oleme erinevalt keskmisest eurooplasest suutnud säilitada suurema sideme loodusega. Kes tahtis, sai kivile annetada münte, lisaks pani peremees, kelle indiaani nimi on Pool Põtra, kivi peale ühe punapõskse õuna. Edasi liikusime paarsada meetrit värava suunas, kust avanes vaade indiaani tipidega (kõrgete püstkodadega) laagriplatsile. Ikka "kuulama maad ja tuulutama skalpi" .
Vaatasime esmalt kahe meile vastu tulnud valge lamba saatel veidi hoovis ringi ja suundusime seejärel end soojendama ja metsaretkeks häälestama tipisse (tepee), ehk indiaani telki. Mõiste tipi pärineb dakota ja lakota sõnast „thi pi”, mis tähendab kohta, kus elatakse. Ajalooliselt on tipi olnud kasutusel Põhja-Ameerika ja Kanada tasandike põlisrahvastel. Siiski on oluline teada, et mitte kõik Põhja-Ameerika indiaanlased ei elanud tipides, näiteks metsapiirkonna rahvastel oli kasutusel tipist palju primitiivsem kuplikujuline onn ehk vigvam.
Tipis elasid tasandike rändrahvad aastaringselt ja nende jaoks oli meie sugulasrahva saamide lavvule sarnanev tipi ka omalaadne pühamu. Tipi põrand kujutas maad, seinad taevast ja tugipuud teed, mis viisid vaimumaailma. Väike lage ala otse kolde taga oli altar, mida kasutati rituaalideks. Vaimude austamiseks põletati altaril erinevatest taimedest valmistatud viirukit. Tipit iseloomustasid kahel pool korstnaava paiknevad „suitsuklapid", mis eristasid teda teistest koonusekujulistest elamutest. Klappe sai liigutada vastavalt tuulele, et telgi ülemises osas oleks suitsu jaoks hea tõmme. See võimaldab siseruumides viibivatel inimestel lahtise tule soojuses süüa teha ja end soojendada. Kuni 1870.aastateni õmblesid indiaaninaised tipide katted kokku 12-15 eelnevalt pargitud piisoninahast. (Parkimisel kasutatu piisoni aju). Kaks inimest (peamiselt naised) suutsid tipi püsti panna umbes tunniga ja maha võtta umbes 15 minutiga. Hiljem võeti kasutusele presentkatted.
Ka Preeriakoja tipide katted on presentriidest ja need on Marko – Pool Põtra ise õmmelnud. Tasandiku indiaani kultuuri hävitamine 19. sajandi lõpus tõi kaasa tipide kasutamise järsu vähenemise.
Marko oli tipis asuva tuleaseme kohale podisema asetanud teekannu, millesse saime kõik enne metsaretkele suundumist männiokkaid puistata. Rikkalikult antioksüdante ning A- ja C-vitamiine sisaldavat männiokkateed on kasutatud immuunsuse tugevdamiseks sajandeid ja väidetavalt päästis just nimelt männiokkatee 1536. aasta talvel Prantsuse maadeuurija Jacques Cartieri elu Põhja-Ameerika ekspeditsioonil. Männiokkatee valmistamiseks tuleb puhastatud okkad lisada potti, milles on eelnevalt keedetud kuum vesi. Peotäie okaste kohta võiks olla kolm klaasitäit vett. Tervistava joogi saamiseks tuleks lasta teel umbes 20 minutit tõmmata, või vähemalt niikaua, kuni okkad poti põhja vajuvad. Jätsime tee tõmbama ja suundusime metsaserva suunas.
Jalutasime mööda presendiga kaetud madalast kuplikujulisest higistamistelgist. Et madala telgi keskel on kividest keris, meenutab see mõnes mõttes sauna. Kerisekive telgis ei kuumutata vaid need aetakse tulikuumaks telgist paari meetri kaugusel asuvas lõkkeaugus ja viiakse higistamistelgi keskel olevasse süvendisse pika puust hargiga. Higistamistelgi tseremoonia on üks lakota-indiaanlaste seitsmest pühast riitusest. Istutakse külg-külje kõrval ringis ümber kuumaksaetud kivide ja loetakse palveid maa-ja loodusjõududele ning puhastatakse end nii ihuliselt kui hingeliselt. Sümboolselt on higistamistelk (indiaanisaun) justkui maaema kõht, kust pärast endasse vaatamist uuesti sündinuna välja tullakse.
Indiaanilaagri servast saab alguse 1,5 km pikkune ellujäämisõppe matkarada, mis meie teejuhi sõnul on ainuke omataoline Eestis. Raja läbimine iseenesest ei ole raske, küll aga nõuaks minusuguselt mõningast eneseületust põnevate ellujäämisonnide juures söögita-joogita ööbimine. Tõsi küll, kõikide onnide juures on õpetused ja ka vahendid metsas toimetuleku harjutamiseks. Meie oma õpperetkel siiski ekstreemsusi kogema ei pidanud, vaid lõke tuli tikke kasutamata põlema saada.
Maal kasvanud ja üksipäini metsas hulkunud lapsena saan tikkude abil lõkke tegemisega kenasti hakkama. Õpiretkel sain teada paar lihtsat tarkust, mille peale polnud varem tulnud. Algab ju lõkke tegemine materjali varumisest ning vanade kuuskede alumised oksad ja kasetoht on see, mis alati hädast välja aitavad. Muidugi on mõistlik korjata võimalikult kuiva hagu. Märja ilmaga on head abimehed kuivanud kuuseoksad, ka need, mis võivad küll üsna vettinud välja näha. Tegelikult on niiske vaid koor ja seestpoolt on oksad kuivad ja põlevad suurepäraselt tänu suurele vaigusisaldusele. Selleks, et lõke paremini süttiks, on mõistlik okstelt või peenematelt halgudelt vesta laastud niimoodi, et nad otsaga jäävad puu külge. Kasetohust tuleks aga rebida õhukesed siilud. Märja kasetohu kuivatamiseks võib teda mõnda aega taskus hoida või riiete vastu hõõruda. Metsas seigeldes võiks alati tulepulk (ja nuga) kaasas olla. Kursusevennad said tulepulka kasutades lõkke kenasti üles.
Ilm oli külm ja niiske ning sestap sai meelde tuletatud, kui oluline on metsas matkamisel õige riietus ja õigete jalanõude valik.
Külmal ajal on riietumisel mõistlik kinni pidada kolme kihi reeglist. Aluskihiks ei ole sobilik puuvillane pesu, mis imab niiskuse enda sisse. Hästi sobib aga meriinovillane pesu, teiseks kihiks fliis või pullover ja pealiskihiks tuule-ja veekindel jope ja püksid. Võrreldes pehmete puuvillaste dressidega on meie niisketes oludes teksad küll veidi paremad, kuid siiski samuti niiskust imavad ja külmad Teise ja kolmanda kihi valikul on mõelda ka sellele, millised on tegevused, sest liikumisel toodab keha sooja. Marko soovituse kohaselt on hea, kui kõikidel kihtidel on avatavad tuulutusavad ja reguleeritavad käised. Tähtis on, et riided kusagilt ei pigistaks.
Müts võiks olla selline, et palavuse tekkides saaks selle soovi korral üles rullida. Hea abimees külmas ja tuules ning lumiste okste all on kapuuts. Kindad peaksid olema voodriga ning tuulekindla väliskihiga ja muidugi ei tohiks nad kusagilt pigistada. Sõrmikutega võrreldes hoiavad labakud hoiavad sõrmed paremini soojas.
Väga olulised on ka jalanõud. Parimad on piisavalt kõrged ja veekindlad jalavarjud aga abiks on ka säärised. Talveperioodil peaks jalanõu olema piisavalt suur. Heaks soojapuhvriks on mitu paari sokke, mis tuleb jalga panna nii, et esmalt paksemad sokid alla ja nende peale tihedamad õhemad sokid.
Väljasõitude juurde käib ka ettekannete tegemine. Sel korral sai igaüks valida omal soovil mingi tekkeloo ja looma- või linnuloo. Neid kuulasime tipis istudes ja männiokkateed rüübates. Arvasin, et Preeriakojas võiks olla paslik rääkida valgetest piisonitest ja sellest, kuidas salapärane Ptesan-Wi - Valge piison, kes võttis naise kuju ( White Buffalo Calf Woman) , kinkis lakota rahvale seitse püha riitust ja püha tseremooniapiibu. Kümmekond aastat tagasi sattusin Leedus olles juhuslikult kuulama indiaani muusikuid ja olin lummatud nende esitusest. Vaatamata sellele, et muusika oli sobitatud kommertsvormi, olid lauljateks indiaanlased ja ansambli nimeks Tatanka . Lakota indiaanlaste kohta infot otsides sain teada, et Tatanka on eesti keeli piison.
