Siin me oleme
12.märts 2024
Haapsalu Kutsehariduse loodusgiididel on vaja mõlemal õppeaastal sooritada praktika ja seda võib sooritada kas mõnes Eesti ettevõttes või Erasmus + praktikandina välismaal.
Kuna olen turisminduses tasapisi toimetanud 2010.aastast peale ning esimesed kogemused saanud Taisto Reisides kultuurireiside projektijuhina tegutsedes ning hiljem reisijuhina mitmete reisifirmadega koostööd tehes, otsustasin välispraktika kasuks Maltal. Juhendajaks sai pea paarkümmend aastat Maltal elanud Ingrid Eomois, kes on Malta Turismiameti poolt litsentseeritud giid ja raamatu "Minu Malta. Vägev ja väike" autor. Saatus viis meid kokku mõned aastad tagasi Maltal tänu heale koostööpartnerile Nordland Travelile - Ingrid tegi giiditöö ja mina olin õpilasrühmale reisisaatjaks.
Maltal tohivad giiditeenuseid osutada vaid kohalikud litsentseeritud giidid, kes on läbinud 3-aastase väljaõppe. Juba tööreisil olles käis peast läbi mõte, et nii särava ja erudeeritud giidi juures tahaks küll võimaluse korral "õpilase Kiirena" praktiseerida ja lisaks giidioskuste arendamisele ka Malta rikkalikku kultuuripärandit ja saareriigi imelist loodust paremini tundma õppida. Tollal ei kujutanud ette, et aasta hiljem, 2023.aasta sügisel küpses eas koolipinki astun aga just nii läks. Juba sügisel olid kooli välissuhete koordinaatorile teada andnud soovist sooritada praktika Maltal või alternatiivvariandina Gotlandil aga erilist usku asjasse ei olnud. Kui selgus, et vanus takistuseks ei ole, edastasin veebruari alguses Ingridile oma tagasihoidliku palve ja süda hõiskas rõõmust "jaa" vastust saades.
Koolipoolne asjaajamine läks suhteliselt ladusalt ja 11.märtsi õhtul startisimegi kursusekaaslase Maritiga Malta suunas marsruudil Tallinn - Pärnu - Riia - Malta. Majutuspaika Bugibbas jõudsime uue päeva hakul.
Juhendaja kirjutas veel enne meie kohalejõudmist :"Mõtlesin, et te võiksite kolleegiga kokku panna 1-2 loodustuuri ja need läbi viia Maltal olevatele eestlastele? Mitte väga hullud, nii 5-8 km? Ja mõelda läbi kogu marsruut, kus puhkused, fotopeatused jne. Ja lõpus äkki väike snäkk kuskil külabaaris? Eesti inimene tahab ikka süüa-juua.... Ma arvan, et praktiline lähenemine on kõige parem." Mulle see kogu tuuri kokku panemise mõte meeldis. Kolleegile samuti.
Esimeseks ülesandeks sai eeltöö tegemine malta looduse kohta ja Malta Rahvusraamatukogu külastamine ning tutvumine asjalike internetilehtedega https://www.alltrails.com/malta, https://www.komoot.com/guide/1877/hiking-in-malta ning https://www.thebrokebackpacker.com/hiking-in-malta.
Valletta kesklinnas asuvas Rahvusraamatukogus selgus, et Malta raamatukogude lugejateks meid kahjuks vormistada ei saa sest saareriigis viibimise aeg on selleks liiga lühike. Küll aga andsid lahked härrasmeestest töötajad soovitusi asjalike raamatute soetamiseks ja panid paberile kirja juhised õige raamatupoe leidmiseks.
Vaatamata sellele, et Malta on väike riik, mille elanikkond 2024.aasta alguse seisuga on vaid 536,740, on riigis rahvaraamatukogusid pea 60. Raamatukogukaardi saab taotleda igast raamatukogust või interneti vahendusel (maltalibraries.gov.mt) ja see annab õiguse teavikuid laenutada ükskõik millisest raamatukogust. Rahvusraamatukogu, mida rahvasuus kutsutakse Libbyks, rajasid Püha Johannese ordu rüütlid. Pikki aastaid tegutses see saareriigi esimese avaliku raamatukoguna, nüüd on tegemist teatme- ja teadusraamatukoguga, kui säilitatakse ajaloolisi dokumente keskajast kuni digiajastuni. Raamatukogu aarded on nii väärtuslikud, et lugejakaardita praktiliselt mitte kuhugi uudistama ei pääse, fotode tegemisest rääkimata.
12.märts 2024
Haapsalu Kutsehariduse loodusgiididel on vaja mõlemal õppeaastal sooritada praktika ja seda võib sooritada kas mõnes Eesti ettevõttes või Erasmus + praktikandina välismaal.
Kuna olen turisminduses tasapisi toimetanud 2010.aastast peale ning esimesed kogemused saanud Taisto Reisides kultuurireiside projektijuhina tegutsedes ning hiljem reisijuhina mitmete reisifirmadega koostööd tehes, otsustasin välispraktika kasuks Maltal. Juhendajaks sai pea paarkümmend aastat Maltal elanud Ingrid Eomois, kes on Malta Turismiameti poolt litsentseeritud giid ja raamatu "Minu Malta. Vägev ja väike" autor. Saatus viis meid kokku mõned aastad tagasi Maltal tänu heale koostööpartnerile Nordland Travelile - Ingrid tegi giiditöö ja mina olin õpilasrühmale reisisaatjaks.
Maltal tohivad giiditeenuseid osutada vaid kohalikud litsentseeritud giidid, kes on läbinud 3-aastase väljaõppe. Juba tööreisil olles käis peast läbi mõte, et nii särava ja erudeeritud giidi juures tahaks küll võimaluse korral "õpilase Kiirena" praktiseerida ja lisaks giidioskuste arendamisele ka Malta rikkalikku kultuuripärandit ja saareriigi imelist loodust paremini tundma õppida. Tollal ei kujutanud ette, et aasta hiljem, 2023.aasta sügisel küpses eas koolipinki astun aga just nii läks. Juba sügisel olid kooli välissuhete koordinaatorile teada andnud soovist sooritada praktika Maltal või alternatiivvariandina Gotlandil aga erilist usku asjasse ei olnud. Kui selgus, et vanus takistuseks ei ole, edastasin veebruari alguses Ingridile oma tagasihoidliku palve ja süda hõiskas rõõmust "jaa" vastust saades.
Koolipoolne asjaajamine läks suhteliselt ladusalt ja 11.märtsi õhtul startisimegi kursusekaaslase Maritiga Malta suunas marsruudil Tallinn - Pärnu - Riia - Malta. Majutuspaika Bugibbas jõudsime uue päeva hakul.
Juhendaja kirjutas veel enne meie kohalejõudmist :"Mõtlesin, et te võiksite kolleegiga kokku panna 1-2 loodustuuri ja need läbi viia Maltal olevatele eestlastele? Mitte väga hullud, nii 5-8 km? Ja mõelda läbi kogu marsruut, kus puhkused, fotopeatused jne. Ja lõpus äkki väike snäkk kuskil külabaaris? Eesti inimene tahab ikka süüa-juua.... Ma arvan, et praktiline lähenemine on kõige parem." Mulle see kogu tuuri kokku panemise mõte meeldis. Kolleegile samuti.
Esimeseks ülesandeks sai eeltöö tegemine malta looduse kohta ja Malta Rahvusraamatukogu külastamine ning tutvumine asjalike internetilehtedega https://www.alltrails.com/malta, https://www.komoot.com/guide/1877/hiking-in-malta ning https://www.thebrokebackpacker.com/hiking-in-malta.
Valletta kesklinnas asuvas Rahvusraamatukogus selgus, et Malta raamatukogude lugejateks meid kahjuks vormistada ei saa sest saareriigis viibimise aeg on selleks liiga lühike. Küll aga andsid lahked härrasmeestest töötajad soovitusi asjalike raamatute soetamiseks ja panid paberile kirja juhised õige raamatupoe leidmiseks.
Vaatamata sellele, et Malta on väike riik, mille elanikkond 2024.aasta alguse seisuga on vaid 536,740, on riigis rahvaraamatukogusid pea 60. Raamatukogukaardi saab taotleda igast raamatukogust või interneti vahendusel (maltalibraries.gov.mt) ja see annab õiguse teavikuid laenutada ükskõik millisest raamatukogust. Rahvusraamatukogu, mida rahvasuus kutsutakse Libbyks, rajasid Püha Johannese ordu rüütlid. Pikki aastaid tegutses see saareriigi esimese avaliku raamatukoguna, nüüd on tegemist teatme- ja teadusraamatukoguga, kui säilitatakse ajaloolisi dokumente keskajast kuni digiajastuni. Raamatukogu aarded on nii väärtuslikud, et lugejakaardita praktiliselt mitte kuhugi uudistama ei pääse, fotode tegemisest rääkimata.
Tööplaanide tegemine
13.märts 2024
Ennelõunal vaatasime matkamarsruutide kirjeldusi raamatust "Country walks in Malta", mille autoriks on jalgsimatkade entusiastist, mägironijast ja fotograafist Malta ülikooli kommunikatsiooni-ja arvutitehnika professor Johann A.Briffa. Raamatust leiab 30 erinevaid maastikke tutvustava jalutuskäigu kirjeldused (24 Malta saarel ja 6 Gozol). Erinevate raskusastmetega retkede pikkused on 3 km-st kuni 10,8 km-ni ja võimaldavad marsruute omavahel kombineerides muuta neid kuni 16,6 km pikkusteks .
Iga jalutuskäigu kirjeldus sisaldab üksikasjalikku 1:25 000 mõõtkavaga kaarti, märgistatud alguspunkti (-ja lõpp-punkti), huviobjekte, selgeid juhiseid ja muidugi fotosid. Lisaks sisaldavad kirjeldused GPS-koordinaate ja QR-koode, mis lihtsustavad lähtepunkti leidmist nii ühistranspordi kasutajatel kui oma sõiduki omanikel. Palju huvitavat infot leiab ka Johann A.Briffa kui eraisiku veebilehelt Myddy Boots, eesti keeli Porised saapad.( https://jabriffa.wordpress.com/author/jabriffa/).
Pärastlõunal sõitsime saareriigi pealinna Vallettasse kohtuma praktika juhendaja Ingridiga ja täpsemaid tegevusi paika panema. Leppisime kokku, et 4-5 tunnise jalgsituuri Malta looduses teeme 30.märtsil.
Ingrid pani sellekohase info üles ka oma facebooki lehele Alati Malta: "Maltale on tulnud praktikale tulevased loodusgiidid Haapsalu Kutsehariduskeskusest - Sirje ja Marit. Teeme plaane ja märtsi lõpus on kavas ka midagi põnevat Maltal elavatele ja puhkavatele eestlastele."
Koht, kus jalgsiekskursioon teha, tuleb meil endil leida. Esmapilgul lihtne ülesanne tahab päris tugeva ettevalmistustöö tegemist.
Mõni sõna ka Vallettast. Püha Johannese ordu rüütlite ehitatud linn asub umbes 1000 x 600 meetri suurusel poolsaarel ja on Euroopa Liidu väikseim pealinn. 1980.aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud linna teatakse kui kogu maailma üht kontsentreeritumat ajaloolist piirkonda, kus on 320 ajaloolist mälestusmärki.
Linnale asetas esimese vundamendikivi 28.märtsil 1566 Prantsuse aadlikust Püha Johannese Ordu suurmeister Jean Parisot de (la) Valette - mees, kelle auks linn hiljem oma nime sai. Üle 8000 mehe töötas viis aastat selle nimel, et luua "linn, mille ehitasid härrasmehed härrasmeestele". Erakordselt kaunid on värviliste rõdudega majad, uhked paleed ja arvukad madalate astmetega trepid meenutavad rüütlite aegu.
13.märts 2024
Ennelõunal vaatasime matkamarsruutide kirjeldusi raamatust "Country walks in Malta", mille autoriks on jalgsimatkade entusiastist, mägironijast ja fotograafist Malta ülikooli kommunikatsiooni-ja arvutitehnika professor Johann A.Briffa. Raamatust leiab 30 erinevaid maastikke tutvustava jalutuskäigu kirjeldused (24 Malta saarel ja 6 Gozol). Erinevate raskusastmetega retkede pikkused on 3 km-st kuni 10,8 km-ni ja võimaldavad marsruute omavahel kombineerides muuta neid kuni 16,6 km pikkusteks .
Iga jalutuskäigu kirjeldus sisaldab üksikasjalikku 1:25 000 mõõtkavaga kaarti, märgistatud alguspunkti (-ja lõpp-punkti), huviobjekte, selgeid juhiseid ja muidugi fotosid. Lisaks sisaldavad kirjeldused GPS-koordinaate ja QR-koode, mis lihtsustavad lähtepunkti leidmist nii ühistranspordi kasutajatel kui oma sõiduki omanikel. Palju huvitavat infot leiab ka Johann A.Briffa kui eraisiku veebilehelt Myddy Boots, eesti keeli Porised saapad.( https://jabriffa.wordpress.com/author/jabriffa/).
Pärastlõunal sõitsime saareriigi pealinna Vallettasse kohtuma praktika juhendaja Ingridiga ja täpsemaid tegevusi paika panema. Leppisime kokku, et 4-5 tunnise jalgsituuri Malta looduses teeme 30.märtsil.
Ingrid pani sellekohase info üles ka oma facebooki lehele Alati Malta: "Maltale on tulnud praktikale tulevased loodusgiidid Haapsalu Kutsehariduskeskusest - Sirje ja Marit. Teeme plaane ja märtsi lõpus on kavas ka midagi põnevat Maltal elavatele ja puhkavatele eestlastele."
Koht, kus jalgsiekskursioon teha, tuleb meil endil leida. Esmapilgul lihtne ülesanne tahab päris tugeva ettevalmistustöö tegemist.
Mõni sõna ka Vallettast. Püha Johannese ordu rüütlite ehitatud linn asub umbes 1000 x 600 meetri suurusel poolsaarel ja on Euroopa Liidu väikseim pealinn. 1980.aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud linna teatakse kui kogu maailma üht kontsentreeritumat ajaloolist piirkonda, kus on 320 ajaloolist mälestusmärki.
Linnale asetas esimese vundamendikivi 28.märtsil 1566 Prantsuse aadlikust Püha Johannese Ordu suurmeister Jean Parisot de (la) Valette - mees, kelle auks linn hiljem oma nime sai. Üle 8000 mehe töötas viis aastat selle nimel, et luua "linn, mille ehitasid härrasmehed härrasmeestele". Erakordselt kaunid on värviliste rõdudega majad, uhked paleed ja arvukad madalate astmetega trepid meenutavad rüütlite aegu.
Esimene matkaretk
14.märts 2024
Esimese retke tegime majutuspaigast paari km kaugusel asuvasse Xemxijasse (hääldatakse šemšiia) , mis on õigupoolest üks osa suuremast St Paul's Bay asumist. Selles vaikses Püha Pauluse lahe äärses paigas, mille nimi eesti keelde tõlgituna on "päikseline" (xemx on malta keeles päike), on sadam, 14 tänavat, kirik, mõned kauplused ja kohvikud.
Küla lähedusse jääb üks Malta kõige viljakamatest orgudest ja Simari looduskaitseala, mis on üks viiest Maltal alles jäänud sooalast. Maikuust septembrini avalikkusele avatud looduskaitseala üle teostab järelevalvet BirdLife Malta, mis on Malta vanim keskkonnaorganisatsioon. See asutati 1962.aasta jaanuaris Malta Ornitoloogiaühinguna.
Kuigi esimesed hooned ehitati Xemxija ümbrusse alles 1980ndatel ja 90ndatel aastatel, on piirkond olnud asustatud juba eelajaloolistest aegadest peale. 1993. aastal alustas St Paul's Bay Heritage Groupi liikmetest koosnev sõpruskond eesotsas Franc Scerriga Xemxija mäel asuvate arheoloogiliste paikade prügist ja umbrohust puhastamist ning ettevalmistuste tegemist pärandiraja loomiseks.
Xemxija pärandiraja algusesse jõudmiseks tuleb esmalt kõndida Porto Azzurro hotelli juurest mõned minutid ülesmäkke. Seal kus tee hargneb kaheks: asfaltkattega tee suundub paremale ja pea 2000-aastane vana Rooma-Puunia kivitee vasakule (Roomlased said Malta saarte peremeesteks 218.aastal eKr) asub teeviit pealdisega Xemxija heritage trail.
(Hiljem selgus, et see jäi ainsaks korralikuks teeviidaks). Rada ennast võib julgelt võrrelda vabaõhuklassiruumiga, kus rahulikus tempos kulgedes saab avastada Malta saare ajalugu alates neoliitikumiaegse templi jäänustest, puunia hauakambritest ja rooma vannidest kuni 100-aastase iidse jaanikaunapuu, kaljusse rajatud mesilate, koobaselamute ja talupidaja onnini. Muidugi kui on kannatust need aarded üles leida.
Pärandrajaga külgneb suures osas (vasakul pool) jahimeeste hulgas populaarne 1970.aastatel istutatud Miżiebi metsaala, mis ulatub Xemxijast umbes paari km kaugusel asuva Manikatani. Iisraeli valitsus oli annetanud Malta rahvale umbes 10000 aleppo mändi, oliivipuud ja kadakat ning selleks et istutatavad puukesed saaksid oma juured sügavale pinnasesse sirutada, tuli teha kivise pinnase lõhkamisi. Aja jooksul on Miziebi metsamaale istutatud ka muid liike, teiste hulgas ka väga invasiivse levikuga hõbeakaatsia ehk mimoos (acacia dealbata) ning eukalüptipuu.
Meil õnnestus muude kaunite kevadlillede kõrval imetleda ka mitut värvi orhideesid. Orhideeliike on Maltal kokku 41 ja kõik nad on kaitsealused. Nad õitsevad lühikese aja jooksul pärast pikki kuid maa all asumist. Orhideede vana maltakeelne nimi "Ħajja u Mejta", mis sõna-sõnalt tähendab "elus ja surnud", viitab kahele juuremugulale. Noore taime kasv ja õitsemine toimub vanema ehk eelmise aasta mugula varuainete arvel , nooremasse mugulasse kogub orhidee varuaineid järgmiseks aastaks.
Esimesed orhideed hakkavad õitsema sügisel. Veebruarist kuni aprillini näeb kõige rohkem õitsemas roosaka tooniga püramiidjat Malta orhideed (Orkida Piramidali ta' Malta). See on üks looduspärandi pärlitest, mida leidub vaid Maltal. Teine kaunis orhidee, mis on Xemxija kandis laialt levinud, on tumedamat värvi harilik püramiidorhidee, mis hakkab õitsema maikuus.
1980. aastate lõpust alates tegeleb Miziebi metsamaa puude eest hoolitsemise, lindude ja loomade loodusliku elupaiga kaitsmise, kiviaedade korrashoiuga ja linnujahi korraldamisega Malta jahi- ja looduskaitseliit FKNK. Malta on maa, kus peaaegu 5% meessoost elanikest tegeleb jahipidamisega. Litsentseeritud jahimehi on saareriigis umbes 11000 ning ja nii tuleb tuleb ühe ruutkilomeetri suuruse territooriumi kohta 35 jahimeest. Suuri imetajaid saarel ei ole ja seetõttu kütivad jahimehed metsküülikuid ja linde.
Malta saared on ainulaadsed seetõttu, et asuvad piki lindude üht peamist Euroopa-Aafrika rändeteed. Ainsa Euroopa Liidu liikmesriigina lubab Malta jahti pidada ka lindude kevadrände ajal ning sedaaegu on lubatud lasta ainult turteltuvi (malta keeles Gamiema) ja harilikku vutti (malta keeles Summiena). Tänavu kestab kevadine jahihooaeg 10.- 30.aprillini ning sügisene jahihooaeg 1.septembrist 31.jaanuarini. Jahti on lubatud pidada esmaspäevast pühapäevani (ka riigipühadel) alates kahest tunnist enne päikesetõusu kuni südaööni. Maltal on laialt levinud aastaringne ebaseaduslik jahipidamine, salakütid sihivad eelkõige röövlinde ja haigruid, aga ka haruldasi rändlinde, nagu suur flamingo ja must toonekurg.
Kuigi pärandirajal on 20 arheoloogilise tähtsusega paika, ei suutnud me mitte kõiki üles leida. Kahjuks on raja kohta suhteliselt vähe infot ja kohapeal puuduvad nähtavad teeviidad. Üllatas tõsiasi, et mitmed eakamad inimesed ei teadnud pärandraja olemasolust midagi.
Märtsikuus protestisid kohalikud elanikud ja aktivistid Xemxijasse kavandatava 13-korruselise hoone ehitamise vastu. Kardetakse, et selle tulevane asukoht neoliitikumist pärit hauakoobaste lähedal ohustab kultuuripärandit (käruroopaid) ning avaliku ruumi terviklikkust ja mõjub hävitavalt kaitsealuse endeemilise Malta püramiidorhidee (Anakamptis urvilleana) kasvukohale.
Geograafiühingu retk
15.märts 2024
Kuna esimesel loodusmatkal kogesime, et tänu teeviitade puudumisele on Malta maastikel orienteerumine mitte just kõige kergem ülesanne, otsustasime kaasa teha Malta Geograafiaühingu korraldatud retke Mellieħa Foresta 2000 looduslike elupaikadega alal, mida BirdLife Malta on 1995.aastast alates taastanud Vahemere metsamaana. Foresta 2000 on Malta suurim metsastamise projekt, mille eesmärgiks on taastada Vahemere võsastunud laialehistest igihaljastest põõsastest ja väikestest puudest koosnev ala (maquis), mis on põllumajandusliku tegevuse tõttu kadunud.
1943.aastal keset sõjaaega asutatud Malta Geograafiaühingu ülesandeks on geograafiakultuuri ja keskkonnateadlikkuse edendamine. Algusest peale hakati sel eesmärgil korraldama jalutuskäike (peamiselt maapiirkonnas), aga ka vestlusi ja filmide näitamist. Geograafiaühingu liikmeks võib astuda kes iganes soovib, aastamaks on vaid 5 eurot.
Retk algas Melliehas Luna hotellikompleksi juurest ja sealt marssisime hanereas piki maanteed looduskaitseala poole. Hinnanguliselt oli erinevas vanuses matkajaid 50-60. Põhiliselt kõndisime mööda Punase torni all asuvat rada, möödusime mahajäetud hotellist, nägime eemalt riimjärve, reoveepuhastusjaama ja jätkasime ringkäiku Ghadira looduskaitseala lähedal, kus valitsevaks maastikutüübiks on gariig (garrique) ehk hõre madalakasvuline lubjakiviküngaste taimestik . Seal kasvavad metsikult põõsastena kadakas, tüümian, rosmariin, lavendel.
Kuna rajad olid tähistamata, läksime ühes kohas - retkejuht ees ja pikk rivi järel - esmalt vales suunas ja pidime veidi tagasi kõndima, leidmaks põõsaste vahelt õiget rada. Matkajuht osutus võrdlemisi kidakeelseks meheks aga kui ise midagi küsisin, vastas meelsasti. Retke lõpetasime Ghadira (hääldatakse adira) rannal kõndides. Varbad said soolasesse vette kastetud. Ghadira, mis eesti keelde tõlgituna tähendab lompi, on Malta pikim liivarand.
Rannal kõndides märkasin Neptuni meriheinana tuntud endeemilise Vahemere paelheina ( Posidonia oceanica ) munasuuruseid pallikesi. (Sarnaseid pallikesi oli näinud varem Sardiinias). Need on taime närbunud lehtedest eraldunud kiud, mille lained on rullinud rannas leiduvateks pallideks.
Maltakeelse nimetuse "Alka" tõttu on Neptuni meriheina sageli peetud merevetikaks, kuid tegelikult on ta õistaim: juurte, varte ja lehtedega taim õitseb Maltal vee all maist juunini ja toodab aeg-ajalt mereoliivideks kutsutud vilju. Neptuni meriheina ühe cm laiused linditaolised lehed võivad kasvada kuni meetri pikkuseks. See ainulaadne merihein on koduks umbes 1000 Vahemere loomale ja taimele ja tema asukoht meres sõltub vee läbipaistvusest. Malta vetes on Neptuni meriheina leitud Comino saare lähedalt isegi 40 meetri sügavuselt. Taime on kutsutud ka "Vahemere kopsudeks" , ta toodab iga päev kuni 20 liitrit hapnikku ruutmeetri kohta ja on üks olulisemaid rannikuvetesse tarnitava hapniku allikaid,. Maltal on Neptuni merihein kaitsealune taim.
Kui juba Mellieħa kandis olime, käisime ära ka sealses Jumalaema kirikus ja nautisime kiriku terrassilt kauneid vaateid lahele ja ümbritsevale maastikule.
Jumalaema sünnile pühendatud Mellieħa koguduse kirik ehitati aastatel 1881-1898. Kogu ehituseks vajaliku kivi raiusid kohalikud talupojad lähedalasuvast I-Ahrax tal-Mellieħa karjäärist. Kuppel ja mõlemad kellatornid valmisid aastatel 1920-1940. Milaanost ostetud viis kella on pühendatud pühale Franciscusele (esimene ja kõige väiksem) , pühale Joosepile, pühale Antoniusele, Malta kaitsepühakule pühale Paulusele ja Neitsi Maarjale (kõige suurem). Kõikidele kelladele (peale püha Joosepi kella) on graveeritud nende nimed. Kirikus olevate maalide autoriteks on Malta kunstnikud, kelle hulgast väljapaistvamad on Giuseppe Cali ja Lazzru Pisani.
Kiriku all asuvat Püha Neitsi Maarja kabelit peetakse on rahvuslikuks pühamuks. Väidetavalt on selle seinal asuva Madonnat ja last kujutava fresko maalinud ei keegi muu kui püha Luukas, kes saatis 60.aastal Malta rannikul laevahuku üle elanud ja maltalastele kristlust tutvustanud apostel Paulust. Tänu maalile sai troglodüütide (koopaelanike) kabelist populaarne palverännakute koht nii aadlike kui talumeeste hulgas.
Mitmel kõrgel künkal asuva Mellieħa nimi tuleneb araabiakeelsest sõnast "mel", mis tähendab soola. Paik kannatas sajandeid korsaaride ja piraatide rünnakute all ning seetõttu jätsid inimesed piirkonna turvalisema varjupaiga leidmisel maha.
Mellieħa asustati uuesti 16.-17.sajandil pärast seda kui Püha Johannese ordu oli rannikule elanike kaitseks hakanud kaitserajatisi püstitama.
Esimeseks kaitsetorniks sai Punane torn ehk Fort St.Agatha, mille ehitamist rahastas Mdina Universita ehk Malta kohalik omavalitsus. Torni ehitas ja projekteeris Maltal töötav prantsuse sõjaväeinsener kapten Antonio Garsin. Nurgakivi pandi 1647.aastal, torn valmis 20.novembril 1648. Punane torn oli üks seitsmest suurmeister Lascarise valitsemisajal ehitatud tornist ning pühendati Pühale Agathale, kelle jõud ja usk pidid kaitsma nii torni kui selle hoidjaid maavärinate, tulekahjude, sissetungide ja haiguste eest. Rüütlitel oli kombeks anda kindlustustele pühakute nimed.
Püha Agatha oli Sitsiilias Catanias sündinud kristlik märter, kes põgenes koos kodumaalt kristlaste tagakiusamise tõttu aastal 249 pKr ja varjas end enne tagasi pöördumist lühikest aega Maltal palvetades ja lastele kristlikku usku õpetades. Punaseks värviti torn seepärast, et Naxxari ja Citta Vecchia (Mdina) vahimeestel oleks kergem seda ära tunda.
Retkejuht meid torni lähemalt uudistama ei viinud ja sestap saime seda imetleda vaid distantsilt.
18.sajandi alguses rüütliordu poolt ehitatud suurtükipatareis asuvasse tuunikala püügile pühendatud Tunnara muuseumisse me samuti ei jõudnud. Ka Mellieħa lähedale jääv Malta esimene looduspark "Park tal-Majjistral”, mis moodustab osa ELi kaitsealade Natura 2000 võrgustikust, jäi avastamata.
Floriana ja Valletta aiad
16.märts 2024
Valletta eeslinnas Florianas on üllatavalt palju omalaadseid aedu. Et neid kõiki väisata poleks jõudnud, võtsime plaani kolm peamist aeda, milleks on Il- Mall, Argotti ja Püha Filipi aed.
Il- Mall'i aedade sissepääsu juures asuv pronksist Sõltumatuse mälestusmärk ( 1989, skulptor John Bonnici) on püstitatud Malta sõltumatuse saavutamisele Briti impeeriumist 21.septembril 1964. Riigipeaks jäi endiselt Briti kuninganna Elisabeth II, kelle kohapealseks esindajaks oli kindralkuberner. Malta Vabariik kuulutati välja 10 aastat hiljem, 13.detsembril 1974.
Kitsasse, umbes 400 meetri pikkusse Il-.Malli aeda pääseb kahe väravakaare alt. Aed ehitati 1656.aastal suurmeister Lascarise korraldusel rüütlite tarbeks kohana, kus nad saaksid puhata ja tollal moes olnud kroketilaadset pallimängu "Palla a Maglio" mängida. Neil kaugetel aegadel oli aed täielikult müüriga suletud. Tugevaid kahjustusi saanud müür eemaldati alles pärast II maailmasõda.
Aias on rohkesti väljapaistvatele maltalastele rajatud mälestusmärke. Il-Malli aia lõpuosas, kohalikule omavalitsusele kuuluva hoone taga asuva dekoratiivse purskkaevu, mida kutsutakse Wignacourt'i monumendiks, laskis püstitada suurmeister Alof de Wignacourt selle auks, et Floriana sai 1615.aastal veevarustuse. Ehitise ukse kohal on ordu ja suurmeistri vapid, väikesest veevannist käivad janu kustutamas karrozine (hobutõldasid) vedavad hobused.
Monumendi tagant pääseb Malta ülikoolile kuuluvasse Argotti Botanic Gardens & Resource Center'isse, mis sai alguse kahest 17.sajandi alguses ehitatud eraldiseisvast eraaiast, millest üks kuulus rüütel Don Emmanuel Pinto de Fonsecale ja teine kohtutäitur Ignatius de Argote y Gusmanile. Kui 1741.aastal sai Pintost Püha Johannese ordu suurmeister, ostis De Argote tema aia ära.
Botaanikaaia rajamise au siiski talle ei kuulu. Juba 1674.aasta paiku olid Püha Johannese ordu rüütlid St Elmo kindluses Sacra Infermeria lähedale rajanud maitse-ja ravimtaimede aia. Maltal valitsema hakanud britid viisid ravimtaimed ja muud taimed St Elmost karmeliitide munga ja botaanikaprofessori Carolus Giacinto juhendamisel 1805.aastal Il-Malli. Pärast Giacinto surma 1855. aastal viis Malta ülikooli loodusajaloo meditsiini, füsioloogia, patoloogia ja loodusloo professor Stefano Zerafa, kes juhtis ka Argotti aeda, ravimtaimede Argotti aedadesse.
Zerafa oli innukas Malta taimede kollektsionäär ja on laiemalt tuntud mehena, kes koostas aastatel 1827-1831 Malta taimestikust ülevaate "Malta saarte taimestiku tesaurus". Teda teatakse ka kui malta rahvustaime , endeemilise ürgjumika (Cheirolophus crassifolius) avastajat ja nime andjat.
Hilisematel aegadel täiendasid Argotti botaanikaaia kollektsioone mitmed Malta juhtivad botaanikud nagu Alfred Caruana Gatto ja professor John Borg. 1945. aastal andis Borgi lesk tema maailmakuulsa erakaktuste ja sukulentide kollektsiooni Malta ülikoolile. Aiad kuulusid 20.sajandi viimasel veerandil põllumajandusosakonnale, nüüd aga kuulub sisemine osa taas 1996.aastast Malta ülikoolile, välimine osa on avatud kõikidele. Argotti aedades on rikkalik puude ja põõsaste kollektsioon alates tammedest oleandriteni. Ülikoolile kuuluvas botaanikaaia osas toimuvad neljapäeviti kella 9.30-11.00 giidiga ringkäigud..
Heitsime pilgu ka teistele aedadele ning võtsime suuna Valletta suunas. Põikasime sisse väikesse terrassiga Herbert Ganado park-aeda, kust avaneb vaade Suurele sadamale. Varem kutsuti paika kunagise Kalkara värava järgi, mis on üks Floriana müüre piiravatest väravatest, Kalkara aiaks. 1990. aastatel nimetati see advokaadi, kirjaniku ja poliitiku Herbert Ganado järgi. Malta kuulsamate aedade hulka Ganado aed ei kuulu aga sealsed vaated ei jää minu meelest alla Valletta Upper Barakka aiast avanevatele vaadetele.
Lubasime endale ka väikese meelelahutuse ja tegime kahe sadama paadituuri, mis andis suurepärase ülevaate Valletta ja Floriana kindlustustest, Suurest Sadamast ja Kolmest linnast.
16.märts 2024
Valletta eeslinnas Florianas on üllatavalt palju omalaadseid aedu. Et neid kõiki väisata poleks jõudnud, võtsime plaani kolm peamist aeda, milleks on Il- Mall, Argotti ja Püha Filipi aed.
Il- Mall'i aedade sissepääsu juures asuv pronksist Sõltumatuse mälestusmärk ( 1989, skulptor John Bonnici) on püstitatud Malta sõltumatuse saavutamisele Briti impeeriumist 21.septembril 1964. Riigipeaks jäi endiselt Briti kuninganna Elisabeth II, kelle kohapealseks esindajaks oli kindralkuberner. Malta Vabariik kuulutati välja 10 aastat hiljem, 13.detsembril 1974.
Kitsasse, umbes 400 meetri pikkusse Il-.Malli aeda pääseb kahe väravakaare alt. Aed ehitati 1656.aastal suurmeister Lascarise korraldusel rüütlite tarbeks kohana, kus nad saaksid puhata ja tollal moes olnud kroketilaadset pallimängu "Palla a Maglio" mängida. Neil kaugetel aegadel oli aed täielikult müüriga suletud. Tugevaid kahjustusi saanud müür eemaldati alles pärast II maailmasõda.
Aias on rohkesti väljapaistvatele maltalastele rajatud mälestusmärke. Il-Malli aia lõpuosas, kohalikule omavalitsusele kuuluva hoone taga asuva dekoratiivse purskkaevu, mida kutsutakse Wignacourt'i monumendiks, laskis püstitada suurmeister Alof de Wignacourt selle auks, et Floriana sai 1615.aastal veevarustuse. Ehitise ukse kohal on ordu ja suurmeistri vapid, väikesest veevannist käivad janu kustutamas karrozine (hobutõldasid) vedavad hobused.
Monumendi tagant pääseb Malta ülikoolile kuuluvasse Argotti Botanic Gardens & Resource Center'isse, mis sai alguse kahest 17.sajandi alguses ehitatud eraldiseisvast eraaiast, millest üks kuulus rüütel Don Emmanuel Pinto de Fonsecale ja teine kohtutäitur Ignatius de Argote y Gusmanile. Kui 1741.aastal sai Pintost Püha Johannese ordu suurmeister, ostis De Argote tema aia ära.
Botaanikaaia rajamise au siiski talle ei kuulu. Juba 1674.aasta paiku olid Püha Johannese ordu rüütlid St Elmo kindluses Sacra Infermeria lähedale rajanud maitse-ja ravimtaimede aia. Maltal valitsema hakanud britid viisid ravimtaimed ja muud taimed St Elmost karmeliitide munga ja botaanikaprofessori Carolus Giacinto juhendamisel 1805.aastal Il-Malli. Pärast Giacinto surma 1855. aastal viis Malta ülikooli loodusajaloo meditsiini, füsioloogia, patoloogia ja loodusloo professor Stefano Zerafa, kes juhtis ka Argotti aeda, ravimtaimede Argotti aedadesse.
Zerafa oli innukas Malta taimede kollektsionäär ja on laiemalt tuntud mehena, kes koostas aastatel 1827-1831 Malta taimestikust ülevaate "Malta saarte taimestiku tesaurus". Teda teatakse ka kui malta rahvustaime , endeemilise ürgjumika (Cheirolophus crassifolius) avastajat ja nime andjat.
Hilisematel aegadel täiendasid Argotti botaanikaaia kollektsioone mitmed Malta juhtivad botaanikud nagu Alfred Caruana Gatto ja professor John Borg. 1945. aastal andis Borgi lesk tema maailmakuulsa erakaktuste ja sukulentide kollektsiooni Malta ülikoolile. Aiad kuulusid 20.sajandi viimasel veerandil põllumajandusosakonnale, nüüd aga kuulub sisemine osa taas 1996.aastast Malta ülikoolile, välimine osa on avatud kõikidele. Argotti aedades on rikkalik puude ja põõsaste kollektsioon alates tammedest oleandriteni. Ülikoolile kuuluvas botaanikaaia osas toimuvad neljapäeviti kella 9.30-11.00 giidiga ringkäigud..
Heitsime pilgu ka teistele aedadele ning võtsime suuna Valletta suunas. Põikasime sisse väikesse terrassiga Herbert Ganado park-aeda, kust avaneb vaade Suurele sadamale. Varem kutsuti paika kunagise Kalkara värava järgi, mis on üks Floriana müüre piiravatest väravatest, Kalkara aiaks. 1990. aastatel nimetati see advokaadi, kirjaniku ja poliitiku Herbert Ganado järgi. Malta kuulsamate aedade hulka Ganado aed ei kuulu aga sealsed vaated ei jää minu meelest alla Valletta Upper Barakka aiast avanevatele vaadetele.
Lubasime endale ka väikese meelelahutuse ja tegime kahe sadama paadituuri, mis andis suurepärase ülevaate Valletta ja Floriana kindlustustest, Suurest Sadamast ja Kolmest linnast.
Busketti aiad, koopad
17.märts 2024
Pühapäeval otsustasime osaleda Kevin Russelli korraldatud matkal Busketti aedades ja nende lähedale jäävates Għar il-Kbir koobastes. Kuigi pindalalt tillukese Malta ühistransport toimib üldjuhul suurepäraselt, tuleb mõnda paika jõudmiseks teha mitmeid tüütuid ümberistumisi ja sestap otsustasime Verdala palee peavärava juurde, kus oli kohtumispaik, sõita Bolti taksoga. Verdala palee on 1987.aastast Malta presidendi suveresidents ja on üldjuhul avalikkusele suletud.
Taksojuht ütles, et ei ole seal kunagi varem käinud ja sõidutas meid peavärava asemel täiesti valesse kohta - ühe orus asuva talu juurde. Egas' midagi, palusin taksojuhil oodata ja läksin ise hoovis olevalt meesterahvalt juhiseid küsima. Taksojuhil tuli (ikka koos meiega) piki sedasama kitsast ja käänulist teed tagasi ülesmäkke sõita aga korralikule teele tagasi jõudes ei tahtnud ta Verdala palee peaväravast enam midagi kuulda ja nii läksimegi teeristil sõbralikult lahku. Pärast väikest jalutuskäiku jõudsime õnneks õigeks ajaks õigesse paika.
Verdala lossi eelkäijaks oli suurmeister Jean Parisot de Valette poolt 1550.aastate lõpul rajatud jahimaja, mille lähedal nii tema ise kui teised rüütlid lõbustasid end ulukite jahtimisega. Umbes 30 aastat hiljem otsustas tollal valitsenud suurmeister Hugues Loubenx de Verdalle jahimaja kohaliku arhitekti Gerolamo Cassari projekti kohaselt ehitada paleeks, mis hakkas hiljem kandma suurmeistri nime. Ristkülikukujuline palee, mille igas nurgas on viiekorruselised tornid, ei olnud kunagi mõeldud kindluseks vaid pidi edastama sõnumi rüütliordu mõjukusest ja sõjalisest jõust.
Kauges minevikus katsid Maltat põlised tammemetsad aga sarnaselt teistele Vahemereäärsetele maadele raiuti puud maha. Ikka selleks, et saaks üha rohkem laevu ja paate ehitada.
Praegu on 47 hektarilisel maa-alal laiuvad "Malta kopsudeks" kutsutavad Busketti aiad üks kogu saare rohelisemaid piirkondi. Aastasadu tagasi rajasid Püha Johannese ordu rüütlid need enda tarbeks jahipidamise paigaks. Sõna "buskett" tuleneb itaaliakeelsest sõnast "boschetto", mis tähendab väikest metsamaad. Praegu looklevad haljastatud alade vahel jalutusrajad ning külastajatel on lubatud pikniku pidamine otse terrasspõldudel või mitut liiki tammede, jaanikaunapuude, valgete paplite või aleppo mändide all.
Suure osa aedadest moodustavad tsitruseliste istandused ning saagikoristuse ajal võib puuvilju otse puudelt korjata. Hea õnne korral võib lisaks putukatele ja liblikatele kohata erinevaid sisalikke ja ka madusid. Minul õnnestus näha vilgast rohelist sisalikku, kursusekaaslasel oli au näha lääne-piitsmao saba.
Maltal elab nelja liiki madusid. Neist suurim ja levinuim ongi musta värvi lääne-piitsmadu, keda võib sageli näha kuivades kohtades oru servadel või lagedal kivisel pinnal päikese käes peesitamas. Malta on ainus riik Euroopas, kus elavad Põhja -Aafrikast pärit alžeeria piitsmadu ja Malta kõige kaunimaks maoks peetav punakaspruunide laikudega leopardmadu.
Legendi kohaselt salvas pärast laevahukku saarel varju leidnud Püha Paulust just leopardmadu. Kuigi kohalikud kartsid, et mees sureb, Paulus paranes ja sellest ajast peale ei ole legendi kohaselt ükski Malta madu enam inimesele mürgine.
Neljandaks maoliigiks on kassi silmi meenutavate silmadega ja hõbedasel kehal olevate mustade ruutudega euroopa kassmadu, kes ei pelga ka puude otsa roomamist. Hea õnne korral võib Busketti aedade niiskemates paikades kohata maalitud konni, kes on Malta saarte ainsad endeemilised kahepaiksed ning alžeeria siile ja kameeleone. Alžeeria siil on Malta saarte ainus siililiik.
29. juunil tähistatakse Busketti aedades L- Imnarja püha ehk püha Peetruse ja Pauluse püha ning siis kogunevad tuhanded inimesed juba eelmisel õhtul aedadesse sööma veinis küpsetatud küülikuhautist.
Pärast Busketti aedades jalutamist suundusime koos teejuht Keviniga Dingli kaljude ala suunas, kus asub Misraħ Għar il-Kbir , mitteametliku nimega Clapham Junction. See on paik, kus kivises pinnases on rohkesti eelajalooliste 10-60 cm sügavuste paralleelsete kivist roobaste paare. Maltal leidub neid kokku 150 paigas, kuid Misraħ Għar il-Kbir, kus neid on kõige rohkem, meenutab tiheda liiklusega keskjaama. Roobaste laius on üpris ühtlane ja sarnaneb tänapäeva raudteeroobaste laiusele. Kes need roopad rajas, kui vanad nad on ja milleks neid kasutati, selle üle käivad endiselt vaidlused. Mõnede teadlaste arvates tekkisid need koormate ühest paigast teise vedamisel tänu sellele, et Malta kivipinnas ei pidanud koormate raskusele vastu.
Külastasime ka Għar il-Kbir koobaste kompleksi, kus veel kuni 1835. aastani elasid troglodüütide ehk koopaelanike perekonnad. Għar il-Kbir eesti keelde tõlgituna tähendabki suurt koobast. Vahemeremaade inimesed on aastatuhandeid kasutanud koopaid ja grotte elupaikadena ning Malta pole mingi erand. Millal see koobas inimeste poolt asustati, pole täpselt teada, kuid kirjalikud andmed tema kohta pärinevad 1544.aastast.
Malta ajaloolane Giovanni Francesco Abela kirjeldab Għar il-Kbiri kui tohutu suurt koobast, kus elas 27 karjuste ja lambakasvatajate perekonda, kokku 117 inimest. 1637.aastal Püha Johannese ordu suurmeistri Lascarise kutsel Maltat ja koopakompleksi külastanud saksa jesuiit ja mitmekülgne õpetlane Athanasius Kircher kirjeldas koopaelanikke kui taimetoitlasi ja kristlasi oma ladinakeelses raamatus "Mundus Subterraneus" (eesti keeli "Maa-alune maailm"). Elanikel oli range tööjaotus, mille kohaselt mehed tegelesid loomade karjatamisega, naised juustu valmistamisega. Koopaelanikud olid tavalised inimesed, kes suhtlesid lähedal asuvate külade elanikega.
Siinsed kaheksa erineva suuruse ja sügavusega koobast on omavahel ühendatud ja nendes näis toimivat omalaadne ventilatsioonisüsteem. Laes olevad inimeste tehtud avad valguse sisse laskmiseks ja lõkkesuitsu väljalaskmiseks olid tehtud niisuguse nurga all, et vihm ja tuul koopasse sisse ei pääsenud. Muidugi ei kannata koobaselamu võrdlust näiteks lähedal asuva Verdala paleega , kuid kuumadel suvekuudel oli seal ilmselt palju mugavam kui majades. Tänu sellele, et keskse koopa lagi varises sisse, näeb koobastik tänapäeval välja justkui maa sees olev kraatrit meenutav süvend. Għar il-Kbiri piirkond ei ole kindlasti sobilik inimestele, kes on harjunud hooldatud maastikul kindlatel radadel kõndima. Koopani jõudmiseks tuleb ekselda mööda künklikku kivist maastikku.
Põnevat ja harivat heategevuslikku retke juhtis 73-aastane jooksuentusiast Kevin Russell, kes on juhtinud ka Geograafiaühingu retki. Enda kohta ütles ta, et vanus on kõigest number ja kunagi pole hilja millegagi tegelema hakata. Nii jooksmise kui heategevusega hakkas Kevin tegema pärast seda kui elu pärast abikaasa kaotust täielikult pea peale pöördus. Retke 5-eurone osalustasu-annetus läheb Richmondi vaimse tervise fondi ja Happy Paws loomakliiniku toetuseks. Mullu jaanuaris Keviniga tehtud intervjuud saab lugeda lingilt https://sport.timesofmalta.com/2023/01/08/a-reason-to-run/
Pärastlõunal tegime jalutuskäigu Rabatis ja Mdinas, mis veel 2000 aastat tagasi moodustasid Melita linna. Alles pärast seda, kui araablased Malta vallutasid, ümbritseti Mdina kaitsemüüriga ja seda osa, mis väravatest väljapoole jäi, hakati kutsuma Rabatiks ehk "eeslinnaks".
Rabati üheks peamiseks vaatamisväärsuseks peetakse 16.sajandil ehitatud barokkstiilis Püha Pauluse kirikut, mis ehitati groti kohale, kus väidetavalt elas Püha Paulus Maltal viibimise ajal pärast laevahukku 60.aastal eKr. Groti seintelt kraabitud kividel pidavat olema tervendav jõud ja ükskõik kui palju neid võtta, koopa suurus ei muutu. Koopasse pääseb Wignacourti muuseumi kaudu.
Rabatis asuvaid Püha Pauluse katakombe peetakse Malta suurimateks ja kõige paremini säilinuteks ja need olid usust sõltumata avatud kõigile. Kõige varasemad tunnelid on katakombidesse kaevatud foiniikia-puunia perioodil (7.-2.sajand eKr). Rooma seaduste järgi oli surnute linna piires matmine keelatud ja seetõttu katakombe laiendati. Tõenäoliselt kasutati neid kuni 7.sajandini pKr. Rabatis asub ka Malta vanim haigla, mis rajati 14.sajandil.
Kuna olime ennelõunal teinud korraliku matka ning kolleeg tasulise muuseumi ja katakombide külastamise vastu hetkel huvi ei tundnud (mina olin kultuuri-ja ajaloohuvilisena nendes paikades mitmel korral käinud), otsustasime esmalt leida korraliku söögikoha ja hiljem teha väikese jalutuskäigu Mdinas.
Tulevaste loodusgiididena seadsime sammud loodusmuuseumi. Muuseum asub linna peavärava kõrval asuvas palees, mille suurmeister Antonio Manoel de Vilhena laskis 1726.aastal Charles Francois de Mondioni kavandite kohaselt Pariisi barokkstiilis ümber ehitada. 1973.aastal sai paleest loodusloomuuseum, mille väljapanekualad hõlmavad erinevaid teemasid: Malta geoloogia ja paleontoloogia, eksootilised imetajad, merefauna, putukad, kestad ja linnud aga ka inimese evolutsioon. Minu jaoks oli väga huvitav Filfla, Fungus Rocki, St. Pauli ja Comino saarte ökoloogilisest tähtsust rõhutav ekspositsioon. Põnev oli ka kivimite ja mineraalide väljapanek.
Sinisest grotist templite juurde
18.märts 2024
Kuigi tegime peatuse lühikese peatuse Marsaxlokki sadamas, oli päeva eesmärgiks Sinise groti (Blue Grotto) ja eelajaalooliste templite piirkonna külastamine ja ringi vaatamine, mõeldes tulevase ekskursiooni marsruudile.
Malta lõunaosas asuv Żurrieq on üks saare vanimaid piirkondi ja tuntud eelkõige Sinise groti (Blue Grotto, malta keeles Taht il Hneja) poolest, mis täpsemini asub Wied ix-Żurrieq kalasadama lähedal. Nimi "Żurrieq" tuleneb maltakeelsest sõnast "zoroq", mis tähendab "sinist". Kas "sinine" viitab kristallselgele veele või hoopiski linnakese põliselanike silmade värvile, ei tea maltalasedki täpselt. Kindel on aga see, et Żurrieqi vapil olev ladinakeelne moto "Sic a Cyaneo Aequore Vocor" tähendab eesti keelde tõlgituna "Sinisest merest võtsin oma nime".
Blue Grotto nime said merekoopad tänu 1950.aastatel Maltal viibinud Briti sõdurile, kellele koobaste kaunis värv meenutas Itaalias Capri saarel asuvat kuulsat sinist grotti Grotta Azzurrat. Britt tegi ettepaneku hakata koopaid Blue Grottoks kutsuma. Blue Grotto kujunemine on seotud Malta ainulaadse lubjakivigeoloogiaga. Hulga aastatuhandete jooksul uuristasid lained tuulte abil pehmesse lubjakivikihti seitse omapärast koobast, millest suurim - massiivne 30-meetrise kaare ja valge liivase põhjaga koobas kannab Blue Grotto nime. Teised koopad on Blue Window Cave ehk Sinise akna koobas, seestpoolt nähtava ringikujulise ruumi järgi nime saanud Ringkoobas, aknakujulise kaarekujuga Aknakoobas, Peegelduskoobas, väike ainulaadse kujuga Kassikoobas ning helesinise vee poolest tuntud Mesinädalate koobas. Koobaste vapustavalt kaunid sinised toonid tekitab päikesevalguse peegeldumine veepinnal.
Legendi kohaselt elas ammustel aegadel Sinises Grotis kaunis merenümf, kes oma lummava lauluga meelitas kalureid koobastesse. Ka paljud seiklejad olevat nümfi võlude kütkesse sattunud ja igaveseks vete voogudesse jäänud.
Tänapäeval juhivad ekskursioone koobastesse professionaalsed paadimehed ja müütiliste olenditega kohtumisi pole vaja karta. Paadireiside toimumine sõltub ilmastikutingimustest, turvalisuse huvides on kohustuslik päästevestide kandmine ja kiprite korralduste täitmine. Sadamast paarisaja meetri kaugusel tee ääres kaljuäärne vaateplatvorm, kust avaneb suurepärane vaade otse all asuvale Blue Grotto peakoopale. Kui 20-minutilise paadireisi eest tuli tasuta 10 eurot siis vaateplatvormi, mis on parim koht imekauni koopa pildistamiseks, saab külastada täiesti tasuta.
Sinise groti kõrval on Zurrieqi kandi teiseks tõmbenumbriks Ħaġar Qim ja Mnajdra templid. Kõik Maltal ja Gozol asuvad 30 eelajaloolisest templit pärinevad ajavahemikust 3600 ja 2350 eKr ning neid peetakse maailma vanimateks eraldiseisvateks ehitisteks. Umbes 2600 aastast eKr pärinevad Egiptuse püramiidid ja Ühendkuningriigis asuv 2000 eKr pärinev Stonehenge on nende kõrval peaaegu "poisikesed".
Malta templikompleksidest on kõige suurem ja ka kõige paremini säilinud mäe otsas seisev kolmest templist koosnev Ħaġar Qim, mis on ehitatud aastatel 3600-3200 eKr. Tema peatempli välissein sisaldab suurimat kivi, mida nendes megaliithoonetes kunagi kasutatud on; 7 m x 3 m kivimüraka kaal on umbes 20 tonni. Tempel kaevati välja 1839.aastal, kuid vanad dokumendid ja maalid tõendavad, et inimesed teadsid paika varemgi.
Ħaġar Qimist umbes 700 meetrit mere pool asub Mnajdra tempel. Mõlemaid kirjeldas põhjalikult Malta suurimaks arheoloogiks peetud professor Sir Themistocles (Temi) Zammit 1931.aastal ilmunud raamatus "Malta, The Prehistoric Temples, Ħaġar Qim and Mnajdra".
Kõik Malta iidsed templid on nii plaanilt, liigenduselt kui ka ehitustehnikalt erinevad. Fassaad ja siseseinad koosnevad püstistest kiviplaatidest (ortostaatidest), mida mida katavad horisontaalsed plokid. Säilinud horisontaalsed müüritiskihid näitavad, et algselt olid templitel katused. Templi sissepääs asub asub tavaliselt fassaadi keskel ja see viib läbi vahekäigu sillutatud väljakule. Templite siseruumid on moodustatud mõlemal pool peatelge paiknevatest apsiidideks kutsutavatest poolringikujulistest kambritest. Apsiidide arv on erinevatel templitel erinev.
Väliskujult meenutavad templid ristikheinalehte või hoopis sümboolset naise keha - maa-ema jumalanna kuju. Väidetavalt olid Malta templid pühapaigad, mis püstitati emakese maa ja viljakuse tsüklite kummardamiseks. Neid võidi kasutada ka loomade ohverdamisriituste läbiviimisel. Üks Ħaġar Qimist leitud kuulsamaid kujusid on hästi säilinud "Malta Veenusena" tuntud täidlase naise kuju, mida eksponeeritakse Vallettas asuvas arheoloogiamuuseumis.
Templiehitajatel pidid olema ka suurepärased astronoomiaalased teadmised. Kõik Malta templid kagusuunaliselt ilmselt selleks, et saaks jälgida päikese asukohta taevas. Kõige põnevam on templeid külastada kevadisel või sügisesel pööripäeva (21. märtsil/21. septembril) varahommikul. Nendel kahel päeval muutuvad templid nagu astronoomiliseks kellaks, mil tõusva päikse kiired paistavad läbi templi avause ühe kindla nurga alt, tähistades sellega uue aastaaja algust. Mnajdra lõunatempel on tõestatult pööripäevade päikesetõusuga joondatud ja toimib päikesekalendrina - tähistamaks uue aastaaja algust läbivad tõusva päikese kiired läbivad templi avause kindla nurga alt.
Sündmusest huvitatuile korraldab Heritage Malta sel puhul tasulise ekskursiooni. (Osalejate arv on piiratud ja piletid tuleb eelmüügist soetada).
Malta ja Gozo megaliittemplitest seitse kuuluvad maailma varaseimate eraldiseisvate kivihoonete hulka ja on kantud rühmana UNESCO maailmapärandi nimistusse. (Peale templite on nimistusse kantud Ħal Saflieni hypogeum - 1902.aastal juhuslikult ühe eramaja aiast avastatud eelajalooline maa-alune matmispaik- ja Valletta linn.)
Templite juurde pääsemiseks tuleb osta külastuskeskusest piletid, soovi korral vaadata näitust ja lühifilmi. Templite kohal olevad valged kuplitaolised kaitsevarjundid, mille eesmärgiks on nende kaitsmine tugeva päikese, tuule ja vihmade eest, püstitati 2009.aastal. Mnajdra templi piirkonnas on kaks erineva raskusastmega matkarada.
Templite juurest avaneb suurepärane vaade Filfla saarele, mis 1980.aastate lõpust on looduskaitseala, kus leidub mitmeid endeemilisi looma-ja taimeliike nagu filfla seinasisalik, Malta uksetigu ja metsik porrulauk, mis võib kasvada kuni 2 meetri kõrguseks. Saarele lubatakse eriloaga vaid botaanikuid ja ornitolooge. Filflal pesitseb kolm liiki merelinde: Vahemere tormilind , merikajakas ja kollajalg-kajakas. Umbes varblase mõõtu Vahemere tormilind ,maltakeelse nimega Kangu ta' Filfla, on Vahemere väikseim pesitsev merelind, kelle Filflal asuv koloonia on Euroopa suurim. Suurema osa elust veedavad need linnud merel veeloomadest, taimedest ja väikestest kaladest toitudes ning maale tulevad nad vaid pesitsusperioodil, mil munevad ühe muna kivide vahel olevasse auku. Lennuvõimeliseks saanud noored linnud jätavad koloonia maha ja lähevad merele. Kollajalg-kajakas on Malta saarte suurim haudelind.
Püha Joosepi päeva pidustused
19.märts 2024
Iga aasta 19.märtsil tähistatakse Püha Joosepi püha ja katoliiklikul Maltal see on riigipüha ning üks olulisemaid ususündmusi. 10. sajandist pärinev püha langeb alati paastuajale ja selle eesmärk on austada puusepp Joosepit, Maarja abikaasat ja Jeesuse seaduslikku maist isa. Püha Joosepit peetakse töötajate, lapseootel emade, isade ja universaalse kiriku kaitsepühakuks. Peaaegu kõik ettevõtted on sel päeval (nagu ka Malta ülejäänud 14 riigipüha puhul) suletud ja inimesed kasutavad vaba päeva pikniku pidamiseks või muul moel lõõgastumiseks. Ja pidutseda maltalased armastavad.
Päeva peasündmust tähistatakse Rabatis, kus toimuvad missad ja värvikad rongkäigud. Tähtsa päeva puhul saab Püha Joosepi kirik suurejoonelised kaunistused. Pidustuste keskpunktiks on Püha Joosepi kuju kandmine tänavatel puhkpilliorkestri ja rahvahulga saatel. Lehvitatakse lippe ja loosungeid ning katustelt ja rõdudelt visatakse alla peenikesteks ribadeks lõigatud pabereid.
Püha Joosepi päeval süüakse kindlasti zeppolit ehk rikkotta juustuga täidetud sõõrikulaadset küpsetist, mida muul ajal ei sööda. Sõna zeppoli pärineb itaalia keelest . ("Zeppole" või "Bignè di San Giuseppe"). Vanasti oli Püha Joosepi päeval kombeks vaestele leiba jagada anda. Võib julgesti väita, et Püha Joosepi püha on ka Malta kultuuri ja traditsioonide pidu, mille aegu saadakse kokku sõprade ja tuttavatega.
Malta riigiusk on katoliiklus ja selle tõi üldlevinud arvamuse kohaselt saarele laevahuku tõttu sattunud apostel Paulus. Malta saartel on 359 katoliku kirikut (pea iga päeva kohta üks ).
Erinevad pidustused Maltal on pärit katoliiklusest ja iga linn või küla identifitseerib end kaitsepühakuga. Kohalikud festivale peetakse konkreetse kihelkonna kaitsepühakupäeva tähistamiseks. Needki algavad missaga, mille jutlus räägib kaitsepühaku elust, sellele järgneva rongkäigu käigus kantakse patrooni kuju (sarnaselt Püha Joosepi päeva pidustustele) mööda kohalikke tänavaid. Pärast seda kui araablased 870. aastal Malta vallutasid ja saar üle 200 aasta nende võimu all oli, oli riigiusuks islam. Praegu on Malta saarel paarituhande liikmeline moslemikogukond ja üks mošee . Islam võeti uuesti kasutusele 20. sajandi teisel poolel.
Rabati südames, 1500.aastal ehitatud Jumalaema Sündimise kiriku (malta keeles Il - Knisja ta' Santa Marija ta' Ġesù, rahvasuus ta' Ġieżu ) kõrval asub 18.sajandil ehitatud Palazzo Xara (Xara palee), milles 1951.aastast, mil Għaqda Mużikali L'Isle Adam hoone aadliperekonnalt ära ostis, asub bändiklubi. Pea igal Malta külal ja linnal on oma Ilkazin tal-banda ehk kohalik bändiklubi. Tegemist ei ole kasiinolaadse asutusega, vaid sõna kazin tuleneb itaaliakeelsest tüvest casa (maja), mis algselt tähendas väikest maavillat. Hiljem hakati casadeks kutsuma avalikke hooneid, kus toimus seltskondlik tegevus.
Bändiklubide päritolu viib 1860.aastasse, mil pime muusik Indri Borg koos paari teise amatöörmuusikuga osalesid L-Imnarja pidustustel Busketti aedades. Samal aastal asutas Borg kaks kohalikku bändi: ühe Zebbugis ja teise mõne aja pärast Rabat tal-Imdinas. Tänapäeval teatakse neid nimede all Banda De Rohan ja Banda L'Isle Adam. Enamik Malta ja Gozo ümbruse bändiklubidest on avalikkusele aastaringselt avatud ning paljudel on baari- ja restoranialad, kus saab kohalikega suhelda, aidates samal ajal klubil rahaliselt toime tulla.
Meie sattusime bändiklubisse täiesti juhuslikul esimest korda sööma päeval, mil olime käinud Busketti aedades ja sealt pärast tuuri lõppu ühe Maltal elava noormehe autoga Rabati külje alla saanud. Tänapäeval on bändiklubid omalaadsed muusikakoolid, mis pakuvad tasuta õpet ja pille , lisaks löövad nad aktiivselt kaasa kogukonnasiseste ürituste korraldamisel alates külapidudest kuni muusikafestivalideni.
Banda L'Isle Adam'i loetakse üheks Malta parimaks puhkpilliorkestriks; ilma temata ei möödu 19. märtsil toimuvad Püha Joosepi püha pidustustel, Suure reede rongkäigud Rabatis ning 29. juunil Buskettis peetavad Imnarja pidustused. Kui Vallettast sai 2018.aasta Euroopa kultuuripealinn, mängis see orkester avapidustustel. Banda L'Isle Adam on mitmeid kordi esinenud ka välismaal.
Bändiklubi teisel korrusel, kus elas Xara perekond, on ruumid orkestrile ja selle juhtkonnale ja väike muuseum, mida pühapäeval külastasime. Eraldi saalis on aukohal kohaliku meistri valmistatud kahe dirigendi skulptuurid ja maal, millel on kujutatud orkestri rajajat ja esimest dirigenti Indri Borgi. Punases saalis on mitmeid kunstiteoseid ja auhindu. Kuna orkester kannab Püha Johannese ordu suurmeistri Philippe Villiers de L'Isle Adami nime, on aukohal ka teda kujutav maal.
L'Isle Adam oli ordu 44.suurmeister, kes suri 22.augustil 1534 75-aastasena bändiklubiga külgnevas frantsisklaste kloostris, olles valitsenud 12 aastat Rhodosel ja peaaegu 4 aastat Maltal. L'Isle Adam oli suurmeister, kelle valitsemise ajal sai ordu pelgupaiga Malta saarel. Saare tollase pealinna Mdina võtmed võttis ta vastu 13.novembril 1530.
Meiegi käisime Rabatis uudistamas ja saime osa pidustuste melust. Tõsi küll, tipphetkeks olevat suurejoonelist ilutulestikku ootama ei jäänud.
19.märts 2024
Iga aasta 19.märtsil tähistatakse Püha Joosepi püha ja katoliiklikul Maltal see on riigipüha ning üks olulisemaid ususündmusi. 10. sajandist pärinev püha langeb alati paastuajale ja selle eesmärk on austada puusepp Joosepit, Maarja abikaasat ja Jeesuse seaduslikku maist isa. Püha Joosepit peetakse töötajate, lapseootel emade, isade ja universaalse kiriku kaitsepühakuks. Peaaegu kõik ettevõtted on sel päeval (nagu ka Malta ülejäänud 14 riigipüha puhul) suletud ja inimesed kasutavad vaba päeva pikniku pidamiseks või muul moel lõõgastumiseks. Ja pidutseda maltalased armastavad.
Päeva peasündmust tähistatakse Rabatis, kus toimuvad missad ja värvikad rongkäigud. Tähtsa päeva puhul saab Püha Joosepi kirik suurejoonelised kaunistused. Pidustuste keskpunktiks on Püha Joosepi kuju kandmine tänavatel puhkpilliorkestri ja rahvahulga saatel. Lehvitatakse lippe ja loosungeid ning katustelt ja rõdudelt visatakse alla peenikesteks ribadeks lõigatud pabereid.
Püha Joosepi päeval süüakse kindlasti zeppolit ehk rikkotta juustuga täidetud sõõrikulaadset küpsetist, mida muul ajal ei sööda. Sõna zeppoli pärineb itaalia keelest . ("Zeppole" või "Bignè di San Giuseppe"). Vanasti oli Püha Joosepi päeval kombeks vaestele leiba jagada anda. Võib julgesti väita, et Püha Joosepi püha on ka Malta kultuuri ja traditsioonide pidu, mille aegu saadakse kokku sõprade ja tuttavatega.
Malta riigiusk on katoliiklus ja selle tõi üldlevinud arvamuse kohaselt saarele laevahuku tõttu sattunud apostel Paulus. Malta saartel on 359 katoliku kirikut (pea iga päeva kohta üks ).
Erinevad pidustused Maltal on pärit katoliiklusest ja iga linn või küla identifitseerib end kaitsepühakuga. Kohalikud festivale peetakse konkreetse kihelkonna kaitsepühakupäeva tähistamiseks. Needki algavad missaga, mille jutlus räägib kaitsepühaku elust, sellele järgneva rongkäigu käigus kantakse patrooni kuju (sarnaselt Püha Joosepi päeva pidustustele) mööda kohalikke tänavaid. Pärast seda kui araablased 870. aastal Malta vallutasid ja saar üle 200 aasta nende võimu all oli, oli riigiusuks islam. Praegu on Malta saarel paarituhande liikmeline moslemikogukond ja üks mošee . Islam võeti uuesti kasutusele 20. sajandi teisel poolel.
Rabati südames, 1500.aastal ehitatud Jumalaema Sündimise kiriku (malta keeles Il - Knisja ta' Santa Marija ta' Ġesù, rahvasuus ta' Ġieżu ) kõrval asub 18.sajandil ehitatud Palazzo Xara (Xara palee), milles 1951.aastast, mil Għaqda Mużikali L'Isle Adam hoone aadliperekonnalt ära ostis, asub bändiklubi. Pea igal Malta külal ja linnal on oma Ilkazin tal-banda ehk kohalik bändiklubi. Tegemist ei ole kasiinolaadse asutusega, vaid sõna kazin tuleneb itaaliakeelsest tüvest casa (maja), mis algselt tähendas väikest maavillat. Hiljem hakati casadeks kutsuma avalikke hooneid, kus toimus seltskondlik tegevus.
Bändiklubide päritolu viib 1860.aastasse, mil pime muusik Indri Borg koos paari teise amatöörmuusikuga osalesid L-Imnarja pidustustel Busketti aedades. Samal aastal asutas Borg kaks kohalikku bändi: ühe Zebbugis ja teise mõne aja pärast Rabat tal-Imdinas. Tänapäeval teatakse neid nimede all Banda De Rohan ja Banda L'Isle Adam. Enamik Malta ja Gozo ümbruse bändiklubidest on avalikkusele aastaringselt avatud ning paljudel on baari- ja restoranialad, kus saab kohalikega suhelda, aidates samal ajal klubil rahaliselt toime tulla.
Meie sattusime bändiklubisse täiesti juhuslikul esimest korda sööma päeval, mil olime käinud Busketti aedades ja sealt pärast tuuri lõppu ühe Maltal elava noormehe autoga Rabati külje alla saanud. Tänapäeval on bändiklubid omalaadsed muusikakoolid, mis pakuvad tasuta õpet ja pille , lisaks löövad nad aktiivselt kaasa kogukonnasiseste ürituste korraldamisel alates külapidudest kuni muusikafestivalideni.
Banda L'Isle Adam'i loetakse üheks Malta parimaks puhkpilliorkestriks; ilma temata ei möödu 19. märtsil toimuvad Püha Joosepi püha pidustustel, Suure reede rongkäigud Rabatis ning 29. juunil Buskettis peetavad Imnarja pidustused. Kui Vallettast sai 2018.aasta Euroopa kultuuripealinn, mängis see orkester avapidustustel. Banda L'Isle Adam on mitmeid kordi esinenud ka välismaal.
Bändiklubi teisel korrusel, kus elas Xara perekond, on ruumid orkestrile ja selle juhtkonnale ja väike muuseum, mida pühapäeval külastasime. Eraldi saalis on aukohal kohaliku meistri valmistatud kahe dirigendi skulptuurid ja maal, millel on kujutatud orkestri rajajat ja esimest dirigenti Indri Borgi. Punases saalis on mitmeid kunstiteoseid ja auhindu. Kuna orkester kannab Püha Johannese ordu suurmeistri Philippe Villiers de L'Isle Adami nime, on aukohal ka teda kujutav maal.
L'Isle Adam oli ordu 44.suurmeister, kes suri 22.augustil 1534 75-aastasena bändiklubiga külgnevas frantsisklaste kloostris, olles valitsenud 12 aastat Rhodosel ja peaaegu 4 aastat Maltal. L'Isle Adam oli suurmeister, kelle valitsemise ajal sai ordu pelgupaiga Malta saarel. Saare tollase pealinna Mdina võtmed võttis ta vastu 13.novembril 1530.
Meiegi käisime Rabatis uudistamas ja saime osa pidustuste melust. Tõsi küll, tipphetkeks olevat suurejoonelist ilutulestikku ootama ei jäänud.
Ettekande viimistlemise päev
20.märts 2024
Kuna me ei ole oma juhendaja töövarjuks, moodustab valdava osa praktikast moodustab iseseisev töö. Tänaseks koduseks tööks oli 3-minutilise ettekande koostamine Malta looduse teemadel. Otsisime infot, kirjutasime teksti ja ennelõunal harjutasime teineteise ees. Pärastlõunal sõitsime Vallettasse juhendaja Ingridi juurde.
See, millest rääkida, osutus parajaks pähkliks sest Malta loodus on nii rikkalik ja mitmekesine ja tahaks ju kõigest rääkida. Siin on umbes 860 kohalikku taime, mis kasvasid saarel veel enne inimese tulekut. Endeemilisi ehk ainult Maltal leiduvaid taimi on 23. Kuna armastan reisidel rääkida iga riigi rahvuslikest sümbolitest, tegin valiku rahvuspuu - sandaraki kummipuu ja rahvuslille - ürgjumika kasuks.
Minu kolmeminutiline tekst sai selline: "Malta rahvustaim on 1971.aastast ürgjumikas, mille maltakeelne nimi Widnet il-Bahar eesti keelde tõlgituna on "mere kõrvad." Taime teaduslik nimi on Cheiropolus crassifolius. Esmapilgul ohakat meenutav lillade või ka valgete õisikutega taim õitseb mais-juunis. Igal 50-60 cm pikkusel varrel on vaid üksainus õis, kuid koos ovaalsete lusika-või kõrvakujuliste lehtedega moodustavad nad kauni põõsa. Looduslikult kasvab ürgjumikas Malta lääneosas olevatel kaljudel ja vähestes paikades ka Gozo saarel. Taime kirjeldas esimesena 19.sajandi esimesel veerandil Malta arst ja botaanik Stefano Zerata, kes oli ka Argotti botaanikaaia juhataja.
Kuigi tihedaid metsi ja hiigelsuuri puid Maltalt otsida ei tasu, on ta koduks umbes 60 puuliigile, millest paljud on üsna haruldased ja võetud kaitse alla. Vanimateks puudeks on umbes 2000 aasta vanused oliivipuud Bidnijas.
Malta rahvuspuuks on 1992.aastast väga haruldane sandaraki kummipuu, maltakeelse nimega gharghar (hääldatakse agar), teadusliku nimega Tetraclinis articulata. See väike igihaljas küpressi perekonda kuuluv okaspuu kasvab Euroopas looduslikult vaid Maltal ja Lõuna-Hispaanias. Ülemaailmselt ohustatud liigiga tegemist ei ole, kuid Maltal on ta kriitiliselt ohustatud liikide staatuses. Veel sadakond aastat tagasi oli sandarakipuid rohkesti, kuid tänaseks on neid loodusesse suhteliselt vähe jäänud. Küll aga meenutavad puude rohkust ajaloolised dokumendid ja mõned kohanimed. Kaasaegset San Gwanni linna kutsuti algselt San Gwann tal- Grarghariks ja Hal- Gharghuri küla on ilmselt saanud nime sandarakipuude järgi.
Sandarakipuu on aeglase kasvuga, ainuüksi seemne idanemine võtab aega kuni 8 nädalat. Puu lamedad õrnad oksad on kaetud soomusetaoliste lehtedega ning samal puul võib esineda nii emas-kui isaskäbisid. Sandarak on üks väheseid puid, millel on võime pärast maharaiumist kännust uuesti kasvama hakata."
Kuigi midagi tegelikult karta ei olnud, oli õhtupoolikul ettekannet tehes siiski väike närv sees aga kõik läks hästi. Juhendaja esitas täiendavaid küsimusi aga neile vastamisega sain kenasti hakkama. Olen aastaid kinni pidanud põhimõttest "Tea, mida räägid aga ära räägi kõike, mida tead" . Mis meeldis, oli see, et saime hästi palju kasulikke näpunäiteid, mida tulevaste ettekannete ja giiditekstide puhul silmas pidada ja millele looduses taimede (ka muude objektide) tutvustamisel tähelepanu pöörata.
Ekskursioon Argotti botaanikaaias
21.märts 2024
Algselt eraomandis olnud Argotti aiad on kaasajal avalikkusele kättesaadavad. Üks osa nendest on avatud kõikidele külastajatele ja teine kuulub Malta ülikoolile ning just seal korraldatakse huvilistele neljapäeva hommikuti sümboolse tasu eest ekskursioone. 1,5 tundi kestnud ekskursioonil oli giidiks botaanikaaias praktikal olev Malta ülikooli viimase kursuse tudeng, kes ütles küll, et tunneb erilist huvi kõiksugu putukate vastu, kuid rääkis väga köitvalt ka taimedest.
Argotti on Rahvaste Ühenduse vanim botaanikaaed Oxfordi (1632) ja Edinburghi (1670) järel. (Rahvaste Ühendus (varem Briti Rahvaste Ühendus) on riikide ühendus, mille 54 liikmesriigist on enamik endised Suurbritannia kolooniad ja selle juhiks on Suurbritannia kuningas Charles III, kellel liikmesriikide üle võimu ei ole.) Suurepärase kaktuste, sukulentide ja muude eksootiliste taimede kollektsiooniga Argotti aeda tunnustati botaanikaaiana alles 1890. aasta lõpus.
Aias on erinevaid taimekollektsioone ja aastate jooksul on sinna istutatud hulk põnevaid isendeid, mille hulgas on näiteks Argaania (Argania spinosa), mille seemnetest valmistatakse väärtuslikku argaaniaõli; Austraalia banaan ( Ficus macrophylla) ,Palisander ( Jaracanda mimosifolia) , Kanaari saarte datlipalm (Pheonix canariensis) , Malta rahvuspuu Sandaraki kummipuu (Tetraclinis articulata) ja mitmed teised. Vahemere taimestikule pühendatud osas näeb Malta kohalikke ja endeemilisi taimi
Üks botaanikaaia osa on pühendatud erinevatele tsitrusviljade liikidele ja sortidele. Apelsinipuud istutasid Maltale 9. ja 10.sajandil araablased. Maltakeelne apelsini nimetus Laring tuleneb araabia päritolu sõnast na¯rang . Araablased olid ka need, kes tõid saarele oma geniaalse põlluharimise niisutussüsteemi. Kuni 14.sajandini kasvatati Maltal ainult mõruapelsini, tänapäeval kasutatakse teda laialdaselt pookealusena teiste tsitruseliste sortide pookimisel ning apelsiniõievee ja marmelaadi tootmisel. Mõruapelsin on ka Malta karastusjoogi Kinnie koostises. (Kinnie on mõrkja maitsega gaseeritud karastusjook, mida on toodetud 1952.aastast alates. Peale mõruapelsinide sisaldab ta koirohu ekstrakti)
Õrna magusa maitsega Malta apelsinid on teiste apelsinidega võrreldes vähem happelised. Malta veriapelsin on tuntud oma magususe poolest. 1635.aastal laskis apelsinide lõhnast ja maitsest vaimustunud inkvisiitor Fabio Chigi istutada Birgus asuva inkvisiitori palee aeda just veriapelsinid. Malta apelsinikasvatus ja -kaubandus sai hoo sisse 18.sajandil kahe portugallasesest suurmeistri Anton Manoel de Vilhena (1722–1736) ja Manoel Pinto de Fonseca (1741-1773) valitsemisajal. Tollal peeti apelsine veel luksusviljadeks. 1
1770.aastal saadeti Malta veriapelsine igal Prantsusmaale Versailles'i lossi Marie Antoinette'ile ning 1780.aastal tegid Prantsuse kuninga õed investeeringu Maltal asuvasse apelsiniaeda, saamaks veriapelsini sorti enda valdusse. Iga üksik apelsin mähiti enne saatmist hoolikalt paberisse. Tänapäevani nimetavad kutsuvad prantslased Malta veriapelsini "apelsinide kuningannaks". Malta veriapelsine eristab tavalistest apelsinidest burgundipunane toon puuvilja siseküljel.
Väga sarnane mandariiniga on ümara kujuga ja hõlpsasti kooritav Hernandina klementiin.
Maltal on sidrunipuid (Lumija) traditsiooniliselt alati õues kasvatatud. Väga suuri vilju andev sidrun, maltakeelse nimega Tronġa, on väga paksu koore ja väga hapu mahlaga. Mõnikord võib sidrunipuid kasutada ka pookealustena. Tsitrusviljade aias on neid kolme sorti: "Femminello lunario", "Balotin" ja aastaringselt vilja kandev väga populaarne "Ta' kull gamar". Põnev tsitruseline on ka väga magusa maitse ja tugeva laimi lõhnaga kujult ja värvilt sidrunit meenutav magus laim (malta keeli Lumiċell)
Kolm Malta saare keskpunkti ümber asuvat küla Lija, Attard ja Balzan, mida kutsutaksegi Kolmeks külaks (malta keeles It-Tliet Irħula), on juba rüütlite aegadest tuntud kaitsealuste viljapuuaedade poolest. Tänavu jaanuaris toimus viieteistkümnendat korda Attardis, presidendipaleest - San Antoni paleest - üle tee asuvas presidendi köögiaias, tsitruseliste festival Festa Ċitru. Kuigi köögiaed ei ole füüsiliselt palee osa , kuulub ta presidendi valduste juurde ning on Malta presidendi alluvuses. Traditsiooniliselt müüakse ürituse ajal presidendilossi aedadest korjatud apelsine ja sidruneid ning apelsinidest valmistatud tooteid ning köögiaia oliivipuudelt saadud oliivõli.
Ürituse eesmärgiks on koguda presidendi juhitud Malta Community Chest Fund'ile vahendeid ravimite ostmiseks ja abivajajate abistamiseks. Presidendipalee aedades kasvab umbes 600 tsitruselist, millest enamik on apelsinipuud. Apelsinihooaeg algab Maltal detsembri keskpaigast ja kestab umbes märtsini. Brittide ajal oli Malta kuberneridel kombeks jõulude ajal enda apelsiniistandustest pärit apelsine elanikkonnale jagada.
21.märts 2024
Algselt eraomandis olnud Argotti aiad on kaasajal avalikkusele kättesaadavad. Üks osa nendest on avatud kõikidele külastajatele ja teine kuulub Malta ülikoolile ning just seal korraldatakse huvilistele neljapäeva hommikuti sümboolse tasu eest ekskursioone. 1,5 tundi kestnud ekskursioonil oli giidiks botaanikaaias praktikal olev Malta ülikooli viimase kursuse tudeng, kes ütles küll, et tunneb erilist huvi kõiksugu putukate vastu, kuid rääkis väga köitvalt ka taimedest.
Argotti on Rahvaste Ühenduse vanim botaanikaaed Oxfordi (1632) ja Edinburghi (1670) järel. (Rahvaste Ühendus (varem Briti Rahvaste Ühendus) on riikide ühendus, mille 54 liikmesriigist on enamik endised Suurbritannia kolooniad ja selle juhiks on Suurbritannia kuningas Charles III, kellel liikmesriikide üle võimu ei ole.) Suurepärase kaktuste, sukulentide ja muude eksootiliste taimede kollektsiooniga Argotti aeda tunnustati botaanikaaiana alles 1890. aasta lõpus.
Aias on erinevaid taimekollektsioone ja aastate jooksul on sinna istutatud hulk põnevaid isendeid, mille hulgas on näiteks Argaania (Argania spinosa), mille seemnetest valmistatakse väärtuslikku argaaniaõli; Austraalia banaan ( Ficus macrophylla) ,Palisander ( Jaracanda mimosifolia) , Kanaari saarte datlipalm (Pheonix canariensis) , Malta rahvuspuu Sandaraki kummipuu (Tetraclinis articulata) ja mitmed teised. Vahemere taimestikule pühendatud osas näeb Malta kohalikke ja endeemilisi taimi
Üks botaanikaaia osa on pühendatud erinevatele tsitrusviljade liikidele ja sortidele. Apelsinipuud istutasid Maltale 9. ja 10.sajandil araablased. Maltakeelne apelsini nimetus Laring tuleneb araabia päritolu sõnast na¯rang . Araablased olid ka need, kes tõid saarele oma geniaalse põlluharimise niisutussüsteemi. Kuni 14.sajandini kasvatati Maltal ainult mõruapelsini, tänapäeval kasutatakse teda laialdaselt pookealusena teiste tsitruseliste sortide pookimisel ning apelsiniõievee ja marmelaadi tootmisel. Mõruapelsin on ka Malta karastusjoogi Kinnie koostises. (Kinnie on mõrkja maitsega gaseeritud karastusjook, mida on toodetud 1952.aastast alates. Peale mõruapelsinide sisaldab ta koirohu ekstrakti)
Õrna magusa maitsega Malta apelsinid on teiste apelsinidega võrreldes vähem happelised. Malta veriapelsin on tuntud oma magususe poolest. 1635.aastal laskis apelsinide lõhnast ja maitsest vaimustunud inkvisiitor Fabio Chigi istutada Birgus asuva inkvisiitori palee aeda just veriapelsinid. Malta apelsinikasvatus ja -kaubandus sai hoo sisse 18.sajandil kahe portugallasesest suurmeistri Anton Manoel de Vilhena (1722–1736) ja Manoel Pinto de Fonseca (1741-1773) valitsemisajal. Tollal peeti apelsine veel luksusviljadeks. 1
1770.aastal saadeti Malta veriapelsine igal Prantsusmaale Versailles'i lossi Marie Antoinette'ile ning 1780.aastal tegid Prantsuse kuninga õed investeeringu Maltal asuvasse apelsiniaeda, saamaks veriapelsini sorti enda valdusse. Iga üksik apelsin mähiti enne saatmist hoolikalt paberisse. Tänapäevani nimetavad kutsuvad prantslased Malta veriapelsini "apelsinide kuningannaks". Malta veriapelsine eristab tavalistest apelsinidest burgundipunane toon puuvilja siseküljel.
Väga sarnane mandariiniga on ümara kujuga ja hõlpsasti kooritav Hernandina klementiin.
Maltal on sidrunipuid (Lumija) traditsiooniliselt alati õues kasvatatud. Väga suuri vilju andev sidrun, maltakeelse nimega Tronġa, on väga paksu koore ja väga hapu mahlaga. Mõnikord võib sidrunipuid kasutada ka pookealustena. Tsitrusviljade aias on neid kolme sorti: "Femminello lunario", "Balotin" ja aastaringselt vilja kandev väga populaarne "Ta' kull gamar". Põnev tsitruseline on ka väga magusa maitse ja tugeva laimi lõhnaga kujult ja värvilt sidrunit meenutav magus laim (malta keeli Lumiċell)
Kolm Malta saare keskpunkti ümber asuvat küla Lija, Attard ja Balzan, mida kutsutaksegi Kolmeks külaks (malta keeles It-Tliet Irħula), on juba rüütlite aegadest tuntud kaitsealuste viljapuuaedade poolest. Tänavu jaanuaris toimus viieteistkümnendat korda Attardis, presidendipaleest - San Antoni paleest - üle tee asuvas presidendi köögiaias, tsitruseliste festival Festa Ċitru. Kuigi köögiaed ei ole füüsiliselt palee osa , kuulub ta presidendi valduste juurde ning on Malta presidendi alluvuses. Traditsiooniliselt müüakse ürituse ajal presidendilossi aedadest korjatud apelsine ja sidruneid ning apelsinidest valmistatud tooteid ning köögiaia oliivipuudelt saadud oliivõli.
Ürituse eesmärgiks on koguda presidendi juhitud Malta Community Chest Fund'ile vahendeid ravimite ostmiseks ja abivajajate abistamiseks. Presidendipalee aedades kasvab umbes 600 tsitruselist, millest enamik on apelsinipuud. Apelsinihooaeg algab Maltal detsembri keskpaigast ja kestab umbes märtsini. Brittide ajal oli Malta kuberneridel kombeks jõulude ajal enda apelsiniistandustest pärit apelsine elanikkonnale jagada.
Kus me käisime? Ikka pärandirajal
22.märts 2024
Otsustasime, et Malta eestlastele teeme ekskursiooni ikkagi pärandirajal. Nädalapäevad tagasi olime sealkandis väisanud iidset mesilat ja uidanud metsasalus orhideesid ja muid kevadlilli imetledes ning lõpuks ei-tea-kust põldude vahelt Xemxijasse tagasi saanud aga kahjuks suurt osa pärandiraja aaretest üles ei leidnud. Sel korral oli rohkem õnne sest põõsaste vahel olevad kaljusse kaevatud hauad leidsime üles. Gariigil ehk madalatest igihaljastest põõsastest ja rohttaimedest koosneval maastikul teeviitasid ei olnud, piiretest ja radadest rääkimata ning sestap otsustasime rooma vannide ja "käruroobaste" otsingutega tegeleda järgmisel päeval. Läksime sporditarvete poodi otsima aga suutsime õigest bussipeatusest mööda sõita ja tegime selle asemel hoopis korraliku jalutuskäigu Msidast Sliemasse.
Lihavõtted on katoliku kalendris üks olulisemaid religioosseid sündmusi. Püha nädal algab suurele reedele eelneval reedel, mil külades ja linnades kantakse rongkäigus Kurbuse Jumalaema - Mater Dolorosa - leinava Neitsi Maarja kuju. Meiegi sattusime täiesti juhuslikult üht sellist protsessiooni pealt nägema. Rahvast oli kokku tulnud palju ja nende hulgas oli ka emasid väikeste lastega. Traditsiooniliselt kõnnib osa mehi sellises rongkäigus paljajalu. Varasematel aegadel kõndisid naised armutõotust täites koguni põlvili.
22.märts 2024
Otsustasime, et Malta eestlastele teeme ekskursiooni ikkagi pärandirajal. Nädalapäevad tagasi olime sealkandis väisanud iidset mesilat ja uidanud metsasalus orhideesid ja muid kevadlilli imetledes ning lõpuks ei-tea-kust põldude vahelt Xemxijasse tagasi saanud aga kahjuks suurt osa pärandiraja aaretest üles ei leidnud. Sel korral oli rohkem õnne sest põõsaste vahel olevad kaljusse kaevatud hauad leidsime üles. Gariigil ehk madalatest igihaljastest põõsastest ja rohttaimedest koosneval maastikul teeviitasid ei olnud, piiretest ja radadest rääkimata ning sestap otsustasime rooma vannide ja "käruroobaste" otsingutega tegeleda järgmisel päeval. Läksime sporditarvete poodi otsima aga suutsime õigest bussipeatusest mööda sõita ja tegime selle asemel hoopis korraliku jalutuskäigu Msidast Sliemasse.
Lihavõtted on katoliku kalendris üks olulisemaid religioosseid sündmusi. Püha nädal algab suurele reedele eelneval reedel, mil külades ja linnades kantakse rongkäigus Kurbuse Jumalaema - Mater Dolorosa - leinava Neitsi Maarja kuju. Meiegi sattusime täiesti juhuslikult üht sellist protsessiooni pealt nägema. Rahvast oli kokku tulnud palju ja nende hulgas oli ka emasid väikeste lastega. Traditsiooniliselt kõnnib osa mehi sellises rongkäigus paljajalu. Varasematel aegadel kõndisid naised armutõotust täites koguni põlvili.
Kordamine on tarkuse ema... otsimine samuti
23.märts 2024
Taas harjumuspärasel trassil. Olime mõlemad selga pannud "ühtse vormiriietuse" ehk mõned päevad varem ostetud ühesugused vanaroosad pluusid, mida plaanisime kanda ekskursioonil. Palusin juhuslikel möödujatel teha meist kursusekaaslasega pärandiraja alguses pildi. Nagu ikka sellistel puhkudel, vahetasime ka mõned sõnad juttu ja selgus, et kaks noort tütarlast ja neid saatev vanem härrasmees on Maltal elavad ukrainlased.
Mees osutus arheoloogiks ja kutsus lahkesti nende seltskonnaga ühinema. Sellisest pakkumisest ei saa ju keelduda! Tema teadis ka seda, kust leida roopaid ja roomlaste vanne. Et väärtuslik teave kaduma ei läheks siis tegin härrasmehe lahkel loal märkmeid ja kolleeg lindistas vargsi. Õnnestus näha leopardmadu aga pildile püüda teda ei jõudnud sest too oli meist kiirem.
Pärastlõunal sõitsime Għadirasse ja käisime esmalt linnupargis ja seejärel läksime randa. Kell oli palju ja päikese võtmisest ei tulnud enam midagi välja. Jõudnud tagasi Bugibbasse, käisime Akvaariumis ja kaunist päikeseloojangut nautimas.
Malta põhjaosas, Mellieħa äärelinnas asuv seitsme hektari suurune Għadira looduskaitseala koosneb riimjärvest ja soodest. Riimvesi tähendab seda, et vees on soolsust rohkem kui magevees, kuid mitte nii palju kui merevees. Malta kuiva ilma tõttu on siseveekogud üsna haruldased ja seetõttu on riimjärved eriti väärtuslikud. Għadira looduskaitseala ja Xemxijas asuv Is-Simari looduskaitseala on suurimad allesjäänud sooalad Maltal ja on kuulutatud rahvusvahelise tähtsusega märgaladeks.
On teada, et Mellieħa elanikud kasutasid Għadira alasid sajandeid soolapannina ning alles siis kui 1500. aastatel ehitati Salinase uued soolapannid, jäi koht kasutuseta. Piirkond mudastus ning maantee rajamine eraldas ala rannast ning selle tulemusena tekkisid hooajalised basseinid, mis meelitasid ligi veelinde. Għadira märgalad on lindude jaoks äärmiselt oluline elupaik. Aastas peatub siin enne pika teekonna jätkamist umbes 140 liiki rändlinde. Għadira looduskaitseala on 1978.aastast kaitsealune linnukaitseala, Ramsari ala ja ELi Natura 2000 võrgustiku erikaitseala.
2013.aasta oktoobris avatud Malta rahvusakvaarium, maltakeelse nimega Akkwarju Nazzjonali ta' Malta on Malta saarte suurim akvaarium ja see asub Qawras Ta' Fra Ben' kivise ranna ääres stiliseeritud meritähte meenutavas hoones. Perimeetril ainult betoonsoklitele toetuv akvaariumi kuppel on valmistatud kumeratest liimpuittaladest.
Rahvusakvaarium ise asub promenaadi tasandi all asuvas maa-aluses osas ja selles on 52 paaki, millest 3 on mageveepaagid. Siin on esindatud troopilisi kalu kogum maailma ookeanidest ja meredest ) ning üle 100 Vahemere kalade liigi. Akvaariumi keskel asuv 12-meetrise läbimõõduga paak "India ookean" moodustab külastajate kohal oleva tunneli ja seal saab päris lähedalt imetleda pea kohal ujuvaid haisid ja raisid.
Akvaarium on jaotatud 5 tsooniks, millest esimene on Malta läänerannik ja allveelaev. Selles tankis näeb Vahemere piirkonna kalu. Allveelaev on teise maailmasõja ajal kasutatud allveelaeva HMS Stubborn koopia, originaal lebab Qawra tipust mõne km kaugusel mere põhjas ja on väga populaarne sukeldumispaik. Teine tsoon on pühendatud Vallettas asuvale Grand Harbouri piirkonnale, kolmas aga troopilistele ookeanidele. Neljas tsoonis näeb iidsete Rooma impeeriumi aegsete esemete koopiaid aga ka 2005.aastal leitud Püha Pauluse laeva ankru koopiat (originaal asub Malta meremuuseumis). Jeesuse Kristuse ausammas meenutab kuju, mis uputati merre Püha Pauluse saarte lähedale mälestamaks paavst Johannes Paulus II külaskäiku Maltale 1990. aastal. 5.tsoon on pühendatud Gozole ja Cominole.
Lisaks kaladele on akvaariumis eksponeeritud putukaid, kahepaikseid ja roomajaid. Putukad on kogu planeedi kõige mitmekesisem loomarühm, mis moodustab üle 90% kõigust Maal elavatest vormidest. Spetsialistide hinnangul on säilinud liike 30 miljoni ringis. Vaatamata mõningale välisele sarnasusele on kahepaiksed ja roomajad evolutsioonilises mõttes üksteisest päris kaugel. Noored lõpustega kahepaiksed elavad vee all, pärast täiskasvanuks saamist võivad nad kopsudega hingates elada ka maismaal. Roomajad seevastu hingavad tavaliselt maa peal.
Nautisime mere ääres päikeseloojangut. Vaatamata sellele, et silmad tahtsid kinni vajuda, tõlkisin ikkagi kolleegi lindistatud venekeelse jutu eesti keelde ja tegin ka endale märkmeid.
23.märts 2024
Taas harjumuspärasel trassil. Olime mõlemad selga pannud "ühtse vormiriietuse" ehk mõned päevad varem ostetud ühesugused vanaroosad pluusid, mida plaanisime kanda ekskursioonil. Palusin juhuslikel möödujatel teha meist kursusekaaslasega pärandiraja alguses pildi. Nagu ikka sellistel puhkudel, vahetasime ka mõned sõnad juttu ja selgus, et kaks noort tütarlast ja neid saatev vanem härrasmees on Maltal elavad ukrainlased.
Mees osutus arheoloogiks ja kutsus lahkesti nende seltskonnaga ühinema. Sellisest pakkumisest ei saa ju keelduda! Tema teadis ka seda, kust leida roopaid ja roomlaste vanne. Et väärtuslik teave kaduma ei läheks siis tegin härrasmehe lahkel loal märkmeid ja kolleeg lindistas vargsi. Õnnestus näha leopardmadu aga pildile püüda teda ei jõudnud sest too oli meist kiirem.
Pärastlõunal sõitsime Għadirasse ja käisime esmalt linnupargis ja seejärel läksime randa. Kell oli palju ja päikese võtmisest ei tulnud enam midagi välja. Jõudnud tagasi Bugibbasse, käisime Akvaariumis ja kaunist päikeseloojangut nautimas.
Malta põhjaosas, Mellieħa äärelinnas asuv seitsme hektari suurune Għadira looduskaitseala koosneb riimjärvest ja soodest. Riimvesi tähendab seda, et vees on soolsust rohkem kui magevees, kuid mitte nii palju kui merevees. Malta kuiva ilma tõttu on siseveekogud üsna haruldased ja seetõttu on riimjärved eriti väärtuslikud. Għadira looduskaitseala ja Xemxijas asuv Is-Simari looduskaitseala on suurimad allesjäänud sooalad Maltal ja on kuulutatud rahvusvahelise tähtsusega märgaladeks.
On teada, et Mellieħa elanikud kasutasid Għadira alasid sajandeid soolapannina ning alles siis kui 1500. aastatel ehitati Salinase uued soolapannid, jäi koht kasutuseta. Piirkond mudastus ning maantee rajamine eraldas ala rannast ning selle tulemusena tekkisid hooajalised basseinid, mis meelitasid ligi veelinde. Għadira märgalad on lindude jaoks äärmiselt oluline elupaik. Aastas peatub siin enne pika teekonna jätkamist umbes 140 liiki rändlinde. Għadira looduskaitseala on 1978.aastast kaitsealune linnukaitseala, Ramsari ala ja ELi Natura 2000 võrgustiku erikaitseala.
2013.aasta oktoobris avatud Malta rahvusakvaarium, maltakeelse nimega Akkwarju Nazzjonali ta' Malta on Malta saarte suurim akvaarium ja see asub Qawras Ta' Fra Ben' kivise ranna ääres stiliseeritud meritähte meenutavas hoones. Perimeetril ainult betoonsoklitele toetuv akvaariumi kuppel on valmistatud kumeratest liimpuittaladest.
Rahvusakvaarium ise asub promenaadi tasandi all asuvas maa-aluses osas ja selles on 52 paaki, millest 3 on mageveepaagid. Siin on esindatud troopilisi kalu kogum maailma ookeanidest ja meredest ) ning üle 100 Vahemere kalade liigi. Akvaariumi keskel asuv 12-meetrise läbimõõduga paak "India ookean" moodustab külastajate kohal oleva tunneli ja seal saab päris lähedalt imetleda pea kohal ujuvaid haisid ja raisid.
Akvaarium on jaotatud 5 tsooniks, millest esimene on Malta läänerannik ja allveelaev. Selles tankis näeb Vahemere piirkonna kalu. Allveelaev on teise maailmasõja ajal kasutatud allveelaeva HMS Stubborn koopia, originaal lebab Qawra tipust mõne km kaugusel mere põhjas ja on väga populaarne sukeldumispaik. Teine tsoon on pühendatud Vallettas asuvale Grand Harbouri piirkonnale, kolmas aga troopilistele ookeanidele. Neljas tsoonis näeb iidsete Rooma impeeriumi aegsete esemete koopiaid aga ka 2005.aastal leitud Püha Pauluse laeva ankru koopiat (originaal asub Malta meremuuseumis). Jeesuse Kristuse ausammas meenutab kuju, mis uputati merre Püha Pauluse saarte lähedale mälestamaks paavst Johannes Paulus II külaskäiku Maltale 1990. aastal. 5.tsoon on pühendatud Gozole ja Cominole.
Lisaks kaladele on akvaariumis eksponeeritud putukaid, kahepaikseid ja roomajaid. Putukad on kogu planeedi kõige mitmekesisem loomarühm, mis moodustab üle 90% kõigust Maal elavatest vormidest. Spetsialistide hinnangul on säilinud liike 30 miljoni ringis. Vaatamata mõningale välisele sarnasusele on kahepaiksed ja roomajad evolutsioonilises mõttes üksteisest päris kaugel. Noored lõpustega kahepaiksed elavad vee all, pärast täiskasvanuks saamist võivad nad kopsudega hingates elada ka maismaal. Roomajad seevastu hingavad tavaliselt maa peal.
Nautisime mere ääres päikeseloojangut. Vaatamata sellele, et silmad tahtsid kinni vajuda, tõlkisin ikkagi kolleegi lindistatud venekeelse jutu eesti keelde ja tegin ka endale märkmeid.
Pühapäev on plakati tegemise päev. Kaua tehtud - kaunikene...
24.märts 2024
Reklaamplakati tegemise päev. Hommikust õhtuni tegelesime canva programmis plakatite kujundamisega. Kumbki oma variandiga. Lõpuks valis juhendaja Ingrid välja küll minu vaimusünnitise aga enne kui see tema facebooki lehel Alati Malta avaldamiskõlblikuks sai, tuli kõvasti nokitseda. Facebook'ile sobivat varianti katsetasin esimest korda elus. Kursusekaaslane sai end välja tuulutama minna, minu jäin arvuti taha istuma ja tööd viimistlema.
No ei ole kerge see kujundaja amet. Ühe pildi teisega asendamisel suutsin kogu tehtu ära kustutada ja tuli alustada otsast peale. Aga valmis ta lõpuks sai. Õpetaja Airi loengutes õpituta poleks küll toime tulnud. Tegelikult ka. Kujundamine, mis algul tundus väga raske olevat, osutus tundides põnevaks ja mänguliseks tegevuseks. Meie õpetaja oma ala tõeline entusiast. Kahju vaid, et tema tunde nii vähe on.
24.märts 2024
Reklaamplakati tegemise päev. Hommikust õhtuni tegelesime canva programmis plakatite kujundamisega. Kumbki oma variandiga. Lõpuks valis juhendaja Ingrid välja küll minu vaimusünnitise aga enne kui see tema facebooki lehel Alati Malta avaldamiskõlblikuks sai, tuli kõvasti nokitseda. Facebook'ile sobivat varianti katsetasin esimest korda elus. Kursusekaaslane sai end välja tuulutama minna, minu jäin arvuti taha istuma ja tööd viimistlema.
No ei ole kerge see kujundaja amet. Ühe pildi teisega asendamisel suutsin kogu tehtu ära kustutada ja tuli alustada otsast peale. Aga valmis ta lõpuks sai. Õpetaja Airi loengutes õpituta poleks küll toime tulnud. Tegelikult ka. Kujundamine, mis algul tundus väga raske olevat, osutus tundides põnevaks ja mänguliseks tegevuseks. Meie õpetaja oma ala tõeline entusiast. Kahju vaid, et tema tunde nii vähe on.
Esmaspäev
25.märts 2024
Eelmise päeva hullus jätkus . Tegime ettevalmistusi tuuriks, kogusime infot ja tõlkisime.
25.märts 2024
Eelmise päeva hullus jätkus . Tegime ettevalmistusi tuuriks, kogusime infot ja tõlkisime.
Töine teisipäev
26.märts 2024
Koostasime ja viimistlesime giiditekste.
Kollane kolmapäev
27.märts 2024
Ennelõunal nokitsesime oma giiditekste, pärastlõunal läksime linnavalitsuse hoonet otsima, lootes saada Xemxija pärandiraja kaarti. Bugibba infopunktist olin teada saanud, et St Pauls Bay ja Xemxija vaatamisväärsuste kaarti saab vaid kohalikust volikogust. Tuul oli tugev ja õhk liivast kollane.
Maltal pole kõrbe, ent tuuled kannavad aeg-ajalt Sahara kõrbest liiva ja kevaditi on see päris tavaline ilmastikunähtus. Kuigi kõik on kollases vines, pole üldjuhul tubadesse vaja varjuda sest otseselt liivaterasid tunda pole, küll aga võis siin-seal märgata õhukest liivakihti ja meedia teatel oli õhusaaste tavalisest 10 korda suurem.
Kohale jõudes selgus, et linnavalitsus töötas vaid ennelõunal.
27.märts 2024
Ennelõunal nokitsesime oma giiditekste, pärastlõunal läksime linnavalitsuse hoonet otsima, lootes saada Xemxija pärandiraja kaarti. Bugibba infopunktist olin teada saanud, et St Pauls Bay ja Xemxija vaatamisväärsuste kaarti saab vaid kohalikust volikogust. Tuul oli tugev ja õhk liivast kollane.
Maltal pole kõrbe, ent tuuled kannavad aeg-ajalt Sahara kõrbest liiva ja kevaditi on see päris tavaline ilmastikunähtus. Kuigi kõik on kollases vines, pole üldjuhul tubadesse vaja varjuda sest otseselt liivaterasid tunda pole, küll aga võis siin-seal märgata õhukest liivakihti ja meedia teatel oli õhusaaste tavalisest 10 korda suurem.
Kohale jõudes selgus, et linnavalitsus töötas vaid ennelõunal.
Enne töö ja pärast ... Valletta ekskursioon
28.märts 2024
Ennelõunane aeg kulus koduse ülesande viimistlemisele. Ikka see 3 minutit ettekannet. Sel korral valisin teemaks Malta kivimid ja kuna püüdsin mingilgi määral loobumismõtteid mõlgutava kursusekaaslase motivatsiooni tõsta, valmistasin ette ka Malta rahvuslooma vaaraohagija ning rahvuslinnu sinise kivirästa teema.
"Malta saarte aluspõhi koosneb viiest horisontaalsest üksteise peal asuvast kivimikihist. Kõige alumine kiht on 35-25 miljonit aastat tagasi mere põhjas tekkinud alumine koralliline lubjakivi. See Malta saarte vanim kivim on väga tugev poolkristalliseerunud kivi, mis koosneb paljudest vetikate ja korallide fossiilidest ning ei lase peaaegu üldse vett läbi. Tänu sellele, et alumine koralliline lubjakivi sarnaneb marmorile ja teda saab hästi poleerida, on teda kutsutud ka Malta marmoriks. Kivi on kasutatud paljude majade, treppide ja monumentide valmistamisel. Päris marmoriks teda nimetada siiski ei saa sest marmor on moondekivi, mida Maltal ei leidu.
70% Malta territooriumi pinnakivist moodustab alumise korallilise lubjakivi peal olev globigerina lubjakivi, mille paksus on 23 - 207 meetrit. Kaunis meekarva kivim, mille kohta maltalased ütlevad "franka", on moodustunud mereloomade (foraminifera globigerina) kestadest ja sellest kivist on ehitatud enamik Malta hooneid. Globigerina lubjakivi on pehme kivi, mida on lihtne lõigata ja töödelda. Õhu käes ta kõvastub. Kui kivi kasutamine senises tempos jätkub, kardetakse, et varusid jätkub vaid 80.aastaks.
Globigerina lubjakivi kihi peal olev õhuke sinise savi kiht on ainus läbitungimatu kivimikiht Maltal. Tänu sellele settib imbunud vihmavesi ülemiste kivimikihtide pooridesse ja moodustab põhjaveekihi. Malta savi on töödeldud eelajaloolistest aegadest peale.
Sinisavi peal on rohelise liivakivi kiht. Roheline liiv on pehme, väga teraline ja poorne kivim, mis koosneb peaaegu täielikult mereorganismide purunenud kestadest. Selle kivimikihipaksus on sageli vaid üks meeter ja mitte kõikjalt ei leia teda sinisavi ja ülemise korallilise lubjakivi vahelt.
Kõige ülemine kivimikiht on ülemine koralliline lubjakivi, mis tekkis mere põhjas viimasena. Teda leidub saare kõrgemates paikades Mellieha kandis ja Dinglil ning Gozo saarel Xaghras ja Naduris. Ülemise korallilise lubjakivi kiht on poorne ja laseb vett läbi. Tema paksus on umbes 30 meetrit. Nii ülemises kui alumises korallilises lubjakivis leidub palju vetikate ja korallide fossiile."
"1974.aastal nimetas Malta Valitsus vaaraohagija , maltakeelse nimega "Kelb Tal-Fenek", Malta rahvusloomaks. Koera kirjeldas esimesena Malta aadlikust ajaloolane Giovanni Francesco Abela 1647.aastal. Kuna tõug sarnaneb Vana-Egiptuse hauakambritel kujutatud koertega, arvati aastasadu, et tõug pärineb Vana-Egiptusest ja foiniiklased olid need, kes need koerad Malta saartele tõid. Nüüdseks on geneetilised uuringud tõestanud, et nii see ei ole ja tegemist on Malta saarte endeemilise koeratõuga. "Kelb Tal-Fenek" tähendab sõnasõnalises tõlkes jänese(küüliku)koera."Kelb" tähendab koera, "tal" on lühend sõnadest "ta il" (kelle, mille) ja "Fenek" tähendab küülikut.
Nimetus "Vaaraohagijas" võeti kasutusele alles 1960.aastatel, kui britid esimesed koerad Maltalt Inglismaale viisid. Välimuselt on vaaraohagijas esindusliku kehahoiakuga graatsiline ja aristokraatlik lühikese pehme punakaspruuni karvaga koer. Tal on piklik kiilukujuline pea, pikk kael ja kõrgele tõstetud kõrvad, mis tõusevad püsti umbes 4-nädalastel kutsikatel. Sündides on Kelb Tal-Feneki silmad helesinised, kuid vanuse kasvades muutuvad nad merevaigukollaseks. Koera tüvest paks saba kitseneb otsa poole.
Erutuse korral hoiab loom sabaotsa kõrgel sirbina kõveras ja tema ninal, kõrvadel ja põskedel tekib punakas-roosa õhetus ja seetõttu on varaohagijat kutsutud ka Malta punastavaks koeraks. Koos punastamisega võivad mõned koerad koguni naeratada. Vaaraohagijatel puudub must pigment, küll aga võivad mõnel isendil esineda üksikud valged laigud või valge sabaots. Vaaraokoerad on targad ja iseseisvad. Neil on terav nägemine ja suurepärani jahiinstinkt. Valvekoerteks nad ei sobi. Haukuda oskavad küll, kuid maja ei kaitse. Seevastu klapivad nad hästi väikeste lastega. Kui koer tunneb uluki lõhna, tormab ta peremehe käsku eirates loomale järele.
Maltal on aastasadu kasutatud vaaraohagijaid metsikute jäneste küttimiseks. Tavaliselt kasutatakse küülikujahil ka tuhkruid. Koer otsib jänesed välja ja ajab nad urgu. Seejärel laseb jahimees urgu tuhkru, kelle kaela on riputatud kelluke ja kelle ülesandeks on küülik urust välja ajada. Niipea kui jänes põgeneb, satub ta jahimehe paigaldatud võrku. "
"Kõiki oma meloodilise lauluga võluv sinine kivirästas, kelle maltakeelne nimi on Il-merill, on 1971.aastast Malta rahvuslind. Sinine kivirästas armastab üksindust ja seda peegeldab ka tema teaduslik nimi Monticola solitarius. Aprillist juunini kestval pesitsusperioodil võid teda kohata majesteetlikel Dingli kaljudel või Majjistrali rahvuspargis.
Sinise kivirästa veidi kurblikku laulu kuuleb kõige paremini õhtuti või vihma ajal kui teised linnud vaikivad. Reeglina hakkab ta laulma kivi otsas istudes, kuid juhtub ka seda, et ta laulab madalal lennul, saba laiali sirutatud, enne allapoole laskumist. Kuna Malta rahvuslind armastab palju juua, elab ta sageli veekogude läheduses. Tema igapäevaste tegevuste hulka kuulub vees suplemine. Toitub ta peamiselt putukatest ja marjadest. Saaki varitseb sinine kivirästas jahimehe kombel kõrgel kohal istudes. Ta lihtsalt ootab, kuni saak tema vaatevälja jõuab
Sinine kivirästas on kuldnoka suurune lind, kelle keha pikkus on umbes 20 cm. Emaslinnud ja isaslinnud erinevad sulgede poolest: emaslinnud ja noored linnud on hallikaspruunid, seljal sinaka varjundiga ja tumedate põikitriipudega. Isase sulestik on ühtlaselt hallikassinine, vaid tiivad ja saba on tumepruunid. Sellise välimuse saab ta alles teisel-kolmandal eluaastal. Sinise kivirästa pesa on ehitatud kõvadest materjalidest, kuid selle vooder on pehme.
Emaslind muneb maikuus 4-5 eresinist punaste laikudega muna. Haudumine võtab aega vaid 12-13 päeva. Pärast koorumist veedavad linnupojad pesas umbes 18 päeva ja juba juunis on nad lennuvõimelised. Esialgu saadavad nad vanemaid lendudel aga õige pea alustavad iseseisvat elu. Pesitsusperioodi lõpul linnupaar laguneb ja nad jätkavad oma üksildast eluviisi. Peale Malta on sinine kivirästas levinud Itaalias ja Pürenee poolsaarel.
Maltal tähistatakse 5.jaanuaril linnupäeva."
Pärastlõunal sättisime end bussile et Vallettasse juhendajaga kohtuma sõita ja seejärel tema juhitud ekskursioonil osaleda. Kuigi Maltal on tihe ühistranspordi võrk, tuleb siin bussidega liiklemisel varuda kõvasti lisaaega sest mõnikord nad hilinevad ja mõnikord on nii täis, et peale ei mahu. Bussipeatuses oodates tuleb saabuvale bussile kindlasti käega märku anda sest vastasel juhul sõidab see lihtsalt mööda.
Meil juhtus kurb-lõbus lugu: peatasime bussipeatuses olles korralikult Vallettasse suunduva bussi aga õige pea märkasime, et too keeras kogemata valesse tänavasse ja sõitis hoopis Bugibba bussijaama suunas. Lisaring tehtud, sõitsime taas kodupeatusest mööda ja ootasime, mis saama hakkab. Ja hakkaski sest nüüd üritas hindust bussijuht sõiduki nina keerata meie tupiktänavasse aga õnneks suutis viimasel hetkel ikka õige suuna võtta ja teekond saare pealinna jätkus viperusteta.
Suure reedele eelneval neljapäeval on maltalastel kombeks osa võtta "seitsmest külastusest, mis tähendab tavaliselt seitsme erineva kiriku külastamist. Neljapäeva õhtul (ja suure reede hommikul) tulevad seitsmele külastusele tuhanded. Meiegi külastasime tänase Ingrid Eomoisi juhitud linnaekskursiooni käigus erinevaid kirikuid. Koos meiega oli ekskursante kokku kuus aga väikeses seltskonnas oligi mõnusam liikuda..
Seitsme külastuse traditsioon sai tõenäoliselt 1553.aastal alguse Roomast, kus Philip (Philippo) Neri kutsus sõpru osalema palverännakul linna seitsmesse kõige tähtsamasse kirikusse, alustades Püha Peetruse basiilikast. Roomast levis komme kiiresti teistesse riikidesse, sealhulgas ka Maltale. Roomas toimub seitsme kiriku jalutuskäik traditsiooniliselt suure nädala kolmapäeval. Mujal on kristlased Jeesus Kristuse viimset õhtusöömaaega tähistanud ülestõusmispühade tsükli vaikse nädala neljapäeval, ent väidetavalt toimus see hoopis Jeesuse ristilöömise eelsel kolmapäeval. Katoliku kirik Suurel Neljapäeval seitset rahualtarit külastama ei kohusta, nii usklikud kui ka mitteusklikud teevad seda vabal tahtel.
Suure neljapäeva riitusteks valmistatakse lilledega kaunistatud sümboolsed hauad. Need hauad said oma nime Kristuse haua järgi aegadel, mil altarite ette pandi rahakaste, et annetusi Jeruusalemma Püha haua jaoks. Suure neljapäeva avab Ristija Johannese kaaskatedraalis missa, mille käigus õnnistatakse püha õlisid. Kõigis kirikutes kasutatakse traditsioonilist jalgade pesemist. Koguduste preestrid, sealhulgas peapiiskop, pesevad kaheteistkümne apostleid esindava mehe ja naise jalgu.
Enamikus kogudustes ja ka bändiklubides on välja pandud sümboolne viimse söömaaja laud. See pärineb sajandite vanusest lauast, mida dominiiklased pidasid igal aastal Vallettas Püha Sakramendi oratooriumis. Siit pärineb traditsiooniline "Apostlite leib ", rõngakujuline leib, millele on lisatud seemneid ja pähkleid.
Minu jaoks oli kõige huvitavamaks Dominiiklaste kloostri Püha Sakramendi oratooriumis asunud sümboolne viimse õhtusöögi laud. Igal apostlil oli 13 taldrikut, millest mõnel olid riisist ja mõnel erineva kujuga makaronidest kujundid, millest enamik kajastavad vennaskonna ajaloo tähtsündmusi. Laua keskne koht kujutas Kristuse kohta viimsel õhtusöömaajal. Apostel Juudas Iskarioti taldrikul olevad hõbedase värviga kaetud riisist kujundid sümboliseerisid 30 hõberaha, mis Juudas pärast õhtusööki Kristuse reetmise eest sai.
Viimse söömaaja laua taldrikute valmistamiseks kulub igal aastal umbes 80 kilo riisi ja värvilisi makarone. Laua juurde käivad ka pähklid ja värsked puuviljad ja apostlileivarõngad.
Pühima Sakramendi oratooriumi peamaal kujutab Peetrusele armulauda jagavat Kristust ja selle autoriks on umbes 30 aastat Maltal viibinud itaalia kunstnik Mattia Preti. 1642.aastal sai temast Püha Johannese ordu rüütel (sellest ka hüüdnimi "il Cavalier Calabrese" ehk "Calabria rüütel"). 1660.aastate alguses kolis Preti Maltale, kuss temast sai rüütliordu ametlik maalikunstnik. Üheks esimeseks tellimustööks Maltal sai Ristija Johannese kaaskatedraali kaunistamine. (Meiegi saime sinna tänu "seitsmele külastusele" täiesti tasuta sisse põigata). Erilist tähelepanu väärivad minu arust katedraali võlvlage kaunistavad maalid, millel on stseenid Ristija Johannese elust. Mattia Preti muide ei kasutanud freskotehnikat vaid õlil seinte ettevalmistamist.
Mattia Preti kavandada jäi ka suurejooneline barokkinterjöör, mille kivist nikerdatud seinad koosnevad kullatud lilledest, Malta ristidest, vappidest ning muudest sümbolitest. Iga kabeli jaoks määrati kivinikerdaja ja kuldaja ja neid töid teostati samal ajal kui Preti ise maalis võlvlage. Ühtlasi sai ta jälgida kogu kiriku tööde kulgu. Võlvlagi sai valmis 1666. aasta detsembris, 5 aastat pärast alustamist. Preti maalis ka mitu külgkabelite altarimaali. Kunstniku töid leiab väga paljudest Malta ja Gozo kirikutest.
Hariv ja põnev ringkäik õhtuses linnas lõppes ühise istumisega väikeses õdusas Cheeky Monkey Gastropubis.
28.märts 2024
Ennelõunane aeg kulus koduse ülesande viimistlemisele. Ikka see 3 minutit ettekannet. Sel korral valisin teemaks Malta kivimid ja kuna püüdsin mingilgi määral loobumismõtteid mõlgutava kursusekaaslase motivatsiooni tõsta, valmistasin ette ka Malta rahvuslooma vaaraohagija ning rahvuslinnu sinise kivirästa teema.
"Malta saarte aluspõhi koosneb viiest horisontaalsest üksteise peal asuvast kivimikihist. Kõige alumine kiht on 35-25 miljonit aastat tagasi mere põhjas tekkinud alumine koralliline lubjakivi. See Malta saarte vanim kivim on väga tugev poolkristalliseerunud kivi, mis koosneb paljudest vetikate ja korallide fossiilidest ning ei lase peaaegu üldse vett läbi. Tänu sellele, et alumine koralliline lubjakivi sarnaneb marmorile ja teda saab hästi poleerida, on teda kutsutud ka Malta marmoriks. Kivi on kasutatud paljude majade, treppide ja monumentide valmistamisel. Päris marmoriks teda nimetada siiski ei saa sest marmor on moondekivi, mida Maltal ei leidu.
70% Malta territooriumi pinnakivist moodustab alumise korallilise lubjakivi peal olev globigerina lubjakivi, mille paksus on 23 - 207 meetrit. Kaunis meekarva kivim, mille kohta maltalased ütlevad "franka", on moodustunud mereloomade (foraminifera globigerina) kestadest ja sellest kivist on ehitatud enamik Malta hooneid. Globigerina lubjakivi on pehme kivi, mida on lihtne lõigata ja töödelda. Õhu käes ta kõvastub. Kui kivi kasutamine senises tempos jätkub, kardetakse, et varusid jätkub vaid 80.aastaks.
Globigerina lubjakivi kihi peal olev õhuke sinise savi kiht on ainus läbitungimatu kivimikiht Maltal. Tänu sellele settib imbunud vihmavesi ülemiste kivimikihtide pooridesse ja moodustab põhjaveekihi. Malta savi on töödeldud eelajaloolistest aegadest peale.
Sinisavi peal on rohelise liivakivi kiht. Roheline liiv on pehme, väga teraline ja poorne kivim, mis koosneb peaaegu täielikult mereorganismide purunenud kestadest. Selle kivimikihipaksus on sageli vaid üks meeter ja mitte kõikjalt ei leia teda sinisavi ja ülemise korallilise lubjakivi vahelt.
Kõige ülemine kivimikiht on ülemine koralliline lubjakivi, mis tekkis mere põhjas viimasena. Teda leidub saare kõrgemates paikades Mellieha kandis ja Dinglil ning Gozo saarel Xaghras ja Naduris. Ülemise korallilise lubjakivi kiht on poorne ja laseb vett läbi. Tema paksus on umbes 30 meetrit. Nii ülemises kui alumises korallilises lubjakivis leidub palju vetikate ja korallide fossiile."
"1974.aastal nimetas Malta Valitsus vaaraohagija , maltakeelse nimega "Kelb Tal-Fenek", Malta rahvusloomaks. Koera kirjeldas esimesena Malta aadlikust ajaloolane Giovanni Francesco Abela 1647.aastal. Kuna tõug sarnaneb Vana-Egiptuse hauakambritel kujutatud koertega, arvati aastasadu, et tõug pärineb Vana-Egiptusest ja foiniiklased olid need, kes need koerad Malta saartele tõid. Nüüdseks on geneetilised uuringud tõestanud, et nii see ei ole ja tegemist on Malta saarte endeemilise koeratõuga. "Kelb Tal-Fenek" tähendab sõnasõnalises tõlkes jänese(küüliku)koera."Kelb" tähendab koera, "tal" on lühend sõnadest "ta il" (kelle, mille) ja "Fenek" tähendab küülikut.
Nimetus "Vaaraohagijas" võeti kasutusele alles 1960.aastatel, kui britid esimesed koerad Maltalt Inglismaale viisid. Välimuselt on vaaraohagijas esindusliku kehahoiakuga graatsiline ja aristokraatlik lühikese pehme punakaspruuni karvaga koer. Tal on piklik kiilukujuline pea, pikk kael ja kõrgele tõstetud kõrvad, mis tõusevad püsti umbes 4-nädalastel kutsikatel. Sündides on Kelb Tal-Feneki silmad helesinised, kuid vanuse kasvades muutuvad nad merevaigukollaseks. Koera tüvest paks saba kitseneb otsa poole.
Erutuse korral hoiab loom sabaotsa kõrgel sirbina kõveras ja tema ninal, kõrvadel ja põskedel tekib punakas-roosa õhetus ja seetõttu on varaohagijat kutsutud ka Malta punastavaks koeraks. Koos punastamisega võivad mõned koerad koguni naeratada. Vaaraohagijatel puudub must pigment, küll aga võivad mõnel isendil esineda üksikud valged laigud või valge sabaots. Vaaraokoerad on targad ja iseseisvad. Neil on terav nägemine ja suurepärani jahiinstinkt. Valvekoerteks nad ei sobi. Haukuda oskavad küll, kuid maja ei kaitse. Seevastu klapivad nad hästi väikeste lastega. Kui koer tunneb uluki lõhna, tormab ta peremehe käsku eirates loomale järele.
Maltal on aastasadu kasutatud vaaraohagijaid metsikute jäneste küttimiseks. Tavaliselt kasutatakse küülikujahil ka tuhkruid. Koer otsib jänesed välja ja ajab nad urgu. Seejärel laseb jahimees urgu tuhkru, kelle kaela on riputatud kelluke ja kelle ülesandeks on küülik urust välja ajada. Niipea kui jänes põgeneb, satub ta jahimehe paigaldatud võrku. "
"Kõiki oma meloodilise lauluga võluv sinine kivirästas, kelle maltakeelne nimi on Il-merill, on 1971.aastast Malta rahvuslind. Sinine kivirästas armastab üksindust ja seda peegeldab ka tema teaduslik nimi Monticola solitarius. Aprillist juunini kestval pesitsusperioodil võid teda kohata majesteetlikel Dingli kaljudel või Majjistrali rahvuspargis.
Sinise kivirästa veidi kurblikku laulu kuuleb kõige paremini õhtuti või vihma ajal kui teised linnud vaikivad. Reeglina hakkab ta laulma kivi otsas istudes, kuid juhtub ka seda, et ta laulab madalal lennul, saba laiali sirutatud, enne allapoole laskumist. Kuna Malta rahvuslind armastab palju juua, elab ta sageli veekogude läheduses. Tema igapäevaste tegevuste hulka kuulub vees suplemine. Toitub ta peamiselt putukatest ja marjadest. Saaki varitseb sinine kivirästas jahimehe kombel kõrgel kohal istudes. Ta lihtsalt ootab, kuni saak tema vaatevälja jõuab
Sinine kivirästas on kuldnoka suurune lind, kelle keha pikkus on umbes 20 cm. Emaslinnud ja isaslinnud erinevad sulgede poolest: emaslinnud ja noored linnud on hallikaspruunid, seljal sinaka varjundiga ja tumedate põikitriipudega. Isase sulestik on ühtlaselt hallikassinine, vaid tiivad ja saba on tumepruunid. Sellise välimuse saab ta alles teisel-kolmandal eluaastal. Sinise kivirästa pesa on ehitatud kõvadest materjalidest, kuid selle vooder on pehme.
Emaslind muneb maikuus 4-5 eresinist punaste laikudega muna. Haudumine võtab aega vaid 12-13 päeva. Pärast koorumist veedavad linnupojad pesas umbes 18 päeva ja juba juunis on nad lennuvõimelised. Esialgu saadavad nad vanemaid lendudel aga õige pea alustavad iseseisvat elu. Pesitsusperioodi lõpul linnupaar laguneb ja nad jätkavad oma üksildast eluviisi. Peale Malta on sinine kivirästas levinud Itaalias ja Pürenee poolsaarel.
Maltal tähistatakse 5.jaanuaril linnupäeva."
Pärastlõunal sättisime end bussile et Vallettasse juhendajaga kohtuma sõita ja seejärel tema juhitud ekskursioonil osaleda. Kuigi Maltal on tihe ühistranspordi võrk, tuleb siin bussidega liiklemisel varuda kõvasti lisaaega sest mõnikord nad hilinevad ja mõnikord on nii täis, et peale ei mahu. Bussipeatuses oodates tuleb saabuvale bussile kindlasti käega märku anda sest vastasel juhul sõidab see lihtsalt mööda.
Meil juhtus kurb-lõbus lugu: peatasime bussipeatuses olles korralikult Vallettasse suunduva bussi aga õige pea märkasime, et too keeras kogemata valesse tänavasse ja sõitis hoopis Bugibba bussijaama suunas. Lisaring tehtud, sõitsime taas kodupeatusest mööda ja ootasime, mis saama hakkab. Ja hakkaski sest nüüd üritas hindust bussijuht sõiduki nina keerata meie tupiktänavasse aga õnneks suutis viimasel hetkel ikka õige suuna võtta ja teekond saare pealinna jätkus viperusteta.
Suure reedele eelneval neljapäeval on maltalastel kombeks osa võtta "seitsmest külastusest, mis tähendab tavaliselt seitsme erineva kiriku külastamist. Neljapäeva õhtul (ja suure reede hommikul) tulevad seitsmele külastusele tuhanded. Meiegi külastasime tänase Ingrid Eomoisi juhitud linnaekskursiooni käigus erinevaid kirikuid. Koos meiega oli ekskursante kokku kuus aga väikeses seltskonnas oligi mõnusam liikuda..
Seitsme külastuse traditsioon sai tõenäoliselt 1553.aastal alguse Roomast, kus Philip (Philippo) Neri kutsus sõpru osalema palverännakul linna seitsmesse kõige tähtsamasse kirikusse, alustades Püha Peetruse basiilikast. Roomast levis komme kiiresti teistesse riikidesse, sealhulgas ka Maltale. Roomas toimub seitsme kiriku jalutuskäik traditsiooniliselt suure nädala kolmapäeval. Mujal on kristlased Jeesus Kristuse viimset õhtusöömaaega tähistanud ülestõusmispühade tsükli vaikse nädala neljapäeval, ent väidetavalt toimus see hoopis Jeesuse ristilöömise eelsel kolmapäeval. Katoliku kirik Suurel Neljapäeval seitset rahualtarit külastama ei kohusta, nii usklikud kui ka mitteusklikud teevad seda vabal tahtel.
Suure neljapäeva riitusteks valmistatakse lilledega kaunistatud sümboolsed hauad. Need hauad said oma nime Kristuse haua järgi aegadel, mil altarite ette pandi rahakaste, et annetusi Jeruusalemma Püha haua jaoks. Suure neljapäeva avab Ristija Johannese kaaskatedraalis missa, mille käigus õnnistatakse püha õlisid. Kõigis kirikutes kasutatakse traditsioonilist jalgade pesemist. Koguduste preestrid, sealhulgas peapiiskop, pesevad kaheteistkümne apostleid esindava mehe ja naise jalgu.
Enamikus kogudustes ja ka bändiklubides on välja pandud sümboolne viimse söömaaja laud. See pärineb sajandite vanusest lauast, mida dominiiklased pidasid igal aastal Vallettas Püha Sakramendi oratooriumis. Siit pärineb traditsiooniline "Apostlite leib ", rõngakujuline leib, millele on lisatud seemneid ja pähkleid.
Minu jaoks oli kõige huvitavamaks Dominiiklaste kloostri Püha Sakramendi oratooriumis asunud sümboolne viimse õhtusöögi laud. Igal apostlil oli 13 taldrikut, millest mõnel olid riisist ja mõnel erineva kujuga makaronidest kujundid, millest enamik kajastavad vennaskonna ajaloo tähtsündmusi. Laua keskne koht kujutas Kristuse kohta viimsel õhtusöömaajal. Apostel Juudas Iskarioti taldrikul olevad hõbedase värviga kaetud riisist kujundid sümboliseerisid 30 hõberaha, mis Juudas pärast õhtusööki Kristuse reetmise eest sai.
Viimse söömaaja laua taldrikute valmistamiseks kulub igal aastal umbes 80 kilo riisi ja värvilisi makarone. Laua juurde käivad ka pähklid ja värsked puuviljad ja apostlileivarõngad.
Pühima Sakramendi oratooriumi peamaal kujutab Peetrusele armulauda jagavat Kristust ja selle autoriks on umbes 30 aastat Maltal viibinud itaalia kunstnik Mattia Preti. 1642.aastal sai temast Püha Johannese ordu rüütel (sellest ka hüüdnimi "il Cavalier Calabrese" ehk "Calabria rüütel"). 1660.aastate alguses kolis Preti Maltale, kuss temast sai rüütliordu ametlik maalikunstnik. Üheks esimeseks tellimustööks Maltal sai Ristija Johannese kaaskatedraali kaunistamine. (Meiegi saime sinna tänu "seitsmele külastusele" täiesti tasuta sisse põigata). Erilist tähelepanu väärivad minu arust katedraali võlvlage kaunistavad maalid, millel on stseenid Ristija Johannese elust. Mattia Preti muide ei kasutanud freskotehnikat vaid õlil seinte ettevalmistamist.
Mattia Preti kavandada jäi ka suurejooneline barokkinterjöör, mille kivist nikerdatud seinad koosnevad kullatud lilledest, Malta ristidest, vappidest ning muudest sümbolitest. Iga kabeli jaoks määrati kivinikerdaja ja kuldaja ja neid töid teostati samal ajal kui Preti ise maalis võlvlage. Ühtlasi sai ta jälgida kogu kiriku tööde kulgu. Võlvlagi sai valmis 1666. aasta detsembris, 5 aastat pärast alustamist. Preti maalis ka mitu külgkabelite altarimaali. Kunstniku töid leiab väga paljudest Malta ja Gozo kirikutest.
Hariv ja põnev ringkäik õhtuses linnas lõppes ühise istumisega väikeses õdusas Cheeky Monkey Gastropubis.
Maavärin
29.märts 2024
Suure reede hommik algas üllatusega. Kella 8.10 ja 8.15 vahel oma toas arvuti taga istudes tundsin, et tool kõigub. Mõni hetk hiljem hõiskas tuttav maltalane FB-s, et oli maavärin. Hiljem lugesin, et Malta ülikooli seismilise monitooringu ja uurimisrühma andmetel toimus hommikul kell 8.10 Kreeta ja Liibüa idapiiri vahel maavärin tugevusega 6,9 Richteri skaalal ja kaks minutit hiljem Põhja-Kreekas maavärin tugevusega 5,9 ning tõukeid oli tunda ka Maltal. Vahemere keskosas, kus asub ka Malta, on seismiline aktiivsus normaalne.
Kaugetel aegadel oli Euraasia ja Aafrika vahel asuv Malta Sitsiilia saare ja Põhja-Aafrika vahelise maismaasilla osa, mille meri pärast viimast jääaega üle ujutas. Ajaloo jooksul on saareriik tunda saanud mitmeid maavärinaid, millest mõned on olnud nii kerged, et ei märkagi. Malta ajaloo kõige kohutavam maavärin toimus 1693.aasta jaanuaris ja selle epitsenter asus Maltast veidi vähem kui 100 km kaugusel Sitsiilias. Erinevalt Sitsiiliast, kus surma sai väga palju inimesi, Maltal inimesi hukka ei saanud, kuid purustused olid kõikjal suured.
Taas käisime Xemxijas. Seekord "peaproovil" ehk teineteisele giiditekste esitades.
Suur reede on Maltal päev, mil enamik kauplustest ja ettevõtetest on suletud. See on päev on iseenesest sünge päev, mil kirikukellad ei helise ja kirikud ise on ilma traditsiooniliste kaunistusteta. See on ka ainus päev, mil kirikutes missasid ei peeta. Hilisõhtul toimuvad Kristuse kannatustele pühendatud rongkäigud, milles kantavad kujud kujutavad episoode Kristuse kannatustest. Kujude vahel liiguvad väärikalt piiblitegelasteks riietunud mehed. Paljud rongkäigus osalevad mehed ja naised kannavad risti ja mõnikord on nende jalgade külge seotud ketid, mis annavad tunnistust vagadusest või patukahetsust.
29.märts 2024
Suure reede hommik algas üllatusega. Kella 8.10 ja 8.15 vahel oma toas arvuti taga istudes tundsin, et tool kõigub. Mõni hetk hiljem hõiskas tuttav maltalane FB-s, et oli maavärin. Hiljem lugesin, et Malta ülikooli seismilise monitooringu ja uurimisrühma andmetel toimus hommikul kell 8.10 Kreeta ja Liibüa idapiiri vahel maavärin tugevusega 6,9 Richteri skaalal ja kaks minutit hiljem Põhja-Kreekas maavärin tugevusega 5,9 ning tõukeid oli tunda ka Maltal. Vahemere keskosas, kus asub ka Malta, on seismiline aktiivsus normaalne.
Kaugetel aegadel oli Euraasia ja Aafrika vahel asuv Malta Sitsiilia saare ja Põhja-Aafrika vahelise maismaasilla osa, mille meri pärast viimast jääaega üle ujutas. Ajaloo jooksul on saareriik tunda saanud mitmeid maavärinaid, millest mõned on olnud nii kerged, et ei märkagi. Malta ajaloo kõige kohutavam maavärin toimus 1693.aasta jaanuaris ja selle epitsenter asus Maltast veidi vähem kui 100 km kaugusel Sitsiilias. Erinevalt Sitsiiliast, kus surma sai väga palju inimesi, Maltal inimesi hukka ei saanud, kuid purustused olid kõikjal suured.
Taas käisime Xemxijas. Seekord "peaproovil" ehk teineteisele giiditekste esitades.
Suur reede on Maltal päev, mil enamik kauplustest ja ettevõtetest on suletud. See on päev on iseenesest sünge päev, mil kirikukellad ei helise ja kirikud ise on ilma traditsiooniliste kaunistusteta. See on ka ainus päev, mil kirikutes missasid ei peeta. Hilisõhtul toimuvad Kristuse kannatustele pühendatud rongkäigud, milles kantavad kujud kujutavad episoode Kristuse kannatustest. Kujude vahel liiguvad väärikalt piiblitegelasteks riietunud mehed. Paljud rongkäigus osalevad mehed ja naised kannavad risti ja mõnikord on nende jalgade külge seotud ketid, mis annavad tunnistust vagadusest või patukahetsust.
Ekskursioon Malta eestlastele
30.märts 2024
Tehtud. Pärast istusime kõik koos kohvikus ja analüüsisime seda, mis osalejatele meeldis, mis läks hästi ja mida saaks paremini teha. Konstruktiivne tagasiside on alati hea ja vajalik. Aeg mõnusas seltskonnas möödus märkamatult ja alles kaheksa paiku läksime lahku.
Maltal on Suur laupäev vähemalt õhtuni vaikne päev ja lihavõttepühade pidustused algavad kaheksa paiku, mil usklikud kogunevad kiriku ette osalema Kristuse ülestõusmist kuulutaval tseremoonial. Algul seistakse pimedas, kuid Gloriat laulma hakates süüdatakse väljas või kiriku ukse paasaküünal (paschal cero) , mis katoliikliku traditsiooni kohaselt kujutab iga inimest valgustavat tõelist valgust.
30.märts 2024
Tehtud. Pärast istusime kõik koos kohvikus ja analüüsisime seda, mis osalejatele meeldis, mis läks hästi ja mida saaks paremini teha. Konstruktiivne tagasiside on alati hea ja vajalik. Aeg mõnusas seltskonnas möödus märkamatult ja alles kaheksa paiku läksime lahku.
Maltal on Suur laupäev vähemalt õhtuni vaikne päev ja lihavõttepühade pidustused algavad kaheksa paiku, mil usklikud kogunevad kiriku ette osalema Kristuse ülestõusmist kuulutaval tseremoonial. Algul seistakse pimedas, kuid Gloriat laulma hakates süüdatakse väljas või kiriku ukse paasaküünal (paschal cero) , mis katoliikliku traditsiooni kohaselt kujutab iga inimest valgustavat tõelist valgust.
Esimene "puhkepäev" - ülestõusmispüha
31.märts 2024
Siiamaani olid kõik nädalapäevad möödunud kas matkaradadel või arvuti taga nokitsedes. Korraks oli küll mõte minna Dingli kaljudele aga kuna ilm oli päikseline ja õhusooja 29 kraadi, otsustasime minna Golden Bay randa sest olime armutult kuni eilseni hommikust õhtuni tegelenud tuuri ettevalmistamisega. Kui enamasti head mõtted teostuvad siis täna see nii ei olnud ja randa me ei jõudnudki.
Pea tund aega ootasime bussi, mida ei jõudnudki ära oodata ning seejärel korrigeerisime plaane. Sõitsime esmalt Sliemasse, sealt katamaraaniga Vallettasse küülikuhautist sööma ja seejärel väikese dghaisa nime kandva paadiga Birgusse.
Birgu ( tuntud ka kui Vittoriosa) on iidne linn, mis võib olla sama vana kui Malta iidne pealinn Mdina. Pärast Püha Johannese ordu rüütlite saabumist Maltale 1530. aastal sai Birgust ordu laevastiku baas ja rüütlite peakorter. Siinsed rüütlite aubergid (võõrastemajad), paleed ja kirikud on Valletta omadest vanemad. Birgu asub Valletta vastas Grand Harbourisse ulatuval neemel. Nii Birgus asuva Fort St. Angelo kindluse kui linna strateegilise asendi tõttu on piirkonda kutsutud ka "Malta ajaloo hälliks". Austamaks Birgu tähtsust saare kaitsel, nimetas ordu suurmeister ja Valletta linna rajaja Jean Parisot De la Valette Birgu Civitas Vittoriosaks ehk "Võidukaks linnaks".
Ülestõusmispüha aegu kuulutavad kõik saareriigi kirikukellad üksteise võidu rõõmusõnumit Kristuse ülestõusmisest. Päeva juurde käivad uhked rongkäigud Ülestõusnud Kristuse kujuga (l-Irxoxt) pidulike orkestrilugude saatel. Rõdudelt ja katustelt loobitakse alla peenikesi paberiribasid. Üks võimsamaid rongkäike toimub Birgus, kus ausambakandjad viivad Kristuse kuju kirikusse tagasi joostes. Meie seda kahjuks ei näinud sest jõudsime linna alles pärastlõunal.
Lihavõttepüha tähistavad maltalased traditsiooniliselt koos pere ja piduliku lõunasöögiga ning lastele on sel päeval kombeks kinkida šokolaadimune ja tuhksuhkruga kaunistatud mandlitäidisega saiakesi, mida kutsutakse figolladeks .
31.märts 2024
Siiamaani olid kõik nädalapäevad möödunud kas matkaradadel või arvuti taga nokitsedes. Korraks oli küll mõte minna Dingli kaljudele aga kuna ilm oli päikseline ja õhusooja 29 kraadi, otsustasime minna Golden Bay randa sest olime armutult kuni eilseni hommikust õhtuni tegelenud tuuri ettevalmistamisega. Kui enamasti head mõtted teostuvad siis täna see nii ei olnud ja randa me ei jõudnudki.
Pea tund aega ootasime bussi, mida ei jõudnudki ära oodata ning seejärel korrigeerisime plaane. Sõitsime esmalt Sliemasse, sealt katamaraaniga Vallettasse küülikuhautist sööma ja seejärel väikese dghaisa nime kandva paadiga Birgusse.
Birgu ( tuntud ka kui Vittoriosa) on iidne linn, mis võib olla sama vana kui Malta iidne pealinn Mdina. Pärast Püha Johannese ordu rüütlite saabumist Maltale 1530. aastal sai Birgust ordu laevastiku baas ja rüütlite peakorter. Siinsed rüütlite aubergid (võõrastemajad), paleed ja kirikud on Valletta omadest vanemad. Birgu asub Valletta vastas Grand Harbourisse ulatuval neemel. Nii Birgus asuva Fort St. Angelo kindluse kui linna strateegilise asendi tõttu on piirkonda kutsutud ka "Malta ajaloo hälliks". Austamaks Birgu tähtsust saare kaitsel, nimetas ordu suurmeister ja Valletta linna rajaja Jean Parisot De la Valette Birgu Civitas Vittoriosaks ehk "Võidukaks linnaks".
Ülestõusmispüha aegu kuulutavad kõik saareriigi kirikukellad üksteise võidu rõõmusõnumit Kristuse ülestõusmisest. Päeva juurde käivad uhked rongkäigud Ülestõusnud Kristuse kujuga (l-Irxoxt) pidulike orkestrilugude saatel. Rõdudelt ja katustelt loobitakse alla peenikesi paberiribasid. Üks võimsamaid rongkäike toimub Birgus, kus ausambakandjad viivad Kristuse kuju kirikusse tagasi joostes. Meie seda kahjuks ei näinud sest jõudsime linna alles pärastlõunal.
Lihavõttepüha tähistavad maltalased traditsiooniliselt koos pere ja piduliku lõunasöögiga ning lastele on sel päeval kombeks kinkida šokolaadimune ja tuhksuhkruga kaunistatud mandlitäidisega saiakesi, mida kutsutakse figolladeks .
Mosta kirik ja matk Manoeli saarel
1.aprill 2024
Malta ja Gozo saartel on kokku 359 kirikut (313 Maltal ja 46 Gozol). Malta saare keskel asuv võimas Mosta Rotunda või Mosta kuppelkirik ehitati aastatel 1833-1860 varasema, 17.sajandi alguses ehitatud kiriku ümber ja selle kujundanud Giorgio Grognet de Vasse võttis tõenäoliselt eeskujuks Rooma Pantheoni. Kiriku täisnimi on "Jumalaema Taevaminemise basiilika". Basiilika kuplit peetakse üheks suurimaks Euroopas ja maailma suurimate toetamata kuplite hulgas on ta üheksas.
Rotunda läbimõõt 56,2 meetrit, sisemine läbimõõt 39,6 meetrit ning sisemine kõrgus 54,7 meetrit. Kuue joonia sambaga portikust ehk hoone sissepääsuni viivat verandat ääristavad kaks kellatorni. Kuplit toetavad seinad on umbes 9 meetri paksused. Kiriku sisemuses on kaheksa nišši ja sügav apsiid peaaltariga. Helesinistes, kuldsetes ja valgetes värvides kirikut kaunistavad paljud Giuseppe Calì ja teiste tuntud kunstnike maalid ning arvukad skulptuurid.
9.aprillil 1942 tungis missa ajal, mil kirikus oli umbes 300 inimest, läbi kiriku kupli 500 kg kaaluv Saksa lennukipomm, kuid õnneks see ei plahvatanud. Kohalikud pidasid seda tõeliseks imeks ja arvavad siiani, et Neitsi Maarja oli see, kes palvetajad päästis. Kupli vasaku ülemise nurga juures on koht, kust pomm sisenes, tähistatud heledama värviga. Laialt levinud legend, mille kohaselt oli Mosta kuplile kukkunud pomm lõhkeaine asemel täidetud liivaga, ei vasta tõele. Rotundas see saab näha pommi koopiat.
Kirikuga on seotud ka üks kurb-naljakas lugu: 1983.aasta 2. mai õhtul sõitis 27-aastane taksojuht Carmelo Aquilina kihlveo peale sõiduautoga Rotundasse, lõhkus peaukse ja sai pidama altari lähedal. Mees vahistati ja teda karistati kolmekuulise vanglakaristusega ning sama pikaks ajaks tuli tal juhiluba ära anda.
Marsamxetti sadamas asuv lehekujuline Manoeli saar on lühikese sillaga ühendatud Gziraga. 1570. aastal läks saar Malta piiskopi omandusse ning seda hakati kutsuma piiskopi saareks - Isola del Vescovo (malta keeles il- Gżira tal-Isqof ). 1592. aastal ehitati pärast katku puhkemist saarele puuonnidest karantiinihaigla (Lazzaretto), mis pärast haiguse taandumist lammutati. Mõni aeg hiljem. 1643.aastal, suurmeister Lascarise valitsusajal, vahetas Püha Johannese ordu saare koos kirikuga paari maatüki vastu Rabatis ja ehitas alalise Lazzaretto, kuhu katku ja koolerapuhangute ajal viidi karantiini pandud laevade reisijaid. Haiglat täiustati suurmeistrite Cotoneri, Carafa ja de Vilhena valitsusajal.
Aastatel 1723–1733 ehitas Portugali suurmeister António Manoel de Vilhena saarele uue tähekindluse, mida tema auks hakati kutsuma Fort Manoeliks ja ka saart hakati uue nimega kutsuma. Kindluse algsed plaanid koostas René Jacob de Tigné ning väidetavalt tegi neisse muudatusi tema sõber ja kolleeg Charles François de Mondion, kes on maetud Fort Manoeli all olevasse krüpti. Briti sõjavägi võttis kindluse üle 1800. aastal ja kasutas seda kuni 1964. aastani.
Kindlusse, õigemini sellest alles jäänud osadesse, me sisse ei pääsenud.
1.aprill 2024
Malta ja Gozo saartel on kokku 359 kirikut (313 Maltal ja 46 Gozol). Malta saare keskel asuv võimas Mosta Rotunda või Mosta kuppelkirik ehitati aastatel 1833-1860 varasema, 17.sajandi alguses ehitatud kiriku ümber ja selle kujundanud Giorgio Grognet de Vasse võttis tõenäoliselt eeskujuks Rooma Pantheoni. Kiriku täisnimi on "Jumalaema Taevaminemise basiilika". Basiilika kuplit peetakse üheks suurimaks Euroopas ja maailma suurimate toetamata kuplite hulgas on ta üheksas.
Rotunda läbimõõt 56,2 meetrit, sisemine läbimõõt 39,6 meetrit ning sisemine kõrgus 54,7 meetrit. Kuue joonia sambaga portikust ehk hoone sissepääsuni viivat verandat ääristavad kaks kellatorni. Kuplit toetavad seinad on umbes 9 meetri paksused. Kiriku sisemuses on kaheksa nišši ja sügav apsiid peaaltariga. Helesinistes, kuldsetes ja valgetes värvides kirikut kaunistavad paljud Giuseppe Calì ja teiste tuntud kunstnike maalid ning arvukad skulptuurid.
9.aprillil 1942 tungis missa ajal, mil kirikus oli umbes 300 inimest, läbi kiriku kupli 500 kg kaaluv Saksa lennukipomm, kuid õnneks see ei plahvatanud. Kohalikud pidasid seda tõeliseks imeks ja arvavad siiani, et Neitsi Maarja oli see, kes palvetajad päästis. Kupli vasaku ülemise nurga juures on koht, kust pomm sisenes, tähistatud heledama värviga. Laialt levinud legend, mille kohaselt oli Mosta kuplile kukkunud pomm lõhkeaine asemel täidetud liivaga, ei vasta tõele. Rotundas see saab näha pommi koopiat.
Kirikuga on seotud ka üks kurb-naljakas lugu: 1983.aasta 2. mai õhtul sõitis 27-aastane taksojuht Carmelo Aquilina kihlveo peale sõiduautoga Rotundasse, lõhkus peaukse ja sai pidama altari lähedal. Mees vahistati ja teda karistati kolmekuulise vanglakaristusega ning sama pikaks ajaks tuli tal juhiluba ära anda.
Marsamxetti sadamas asuv lehekujuline Manoeli saar on lühikese sillaga ühendatud Gziraga. 1570. aastal läks saar Malta piiskopi omandusse ning seda hakati kutsuma piiskopi saareks - Isola del Vescovo (malta keeles il- Gżira tal-Isqof ). 1592. aastal ehitati pärast katku puhkemist saarele puuonnidest karantiinihaigla (Lazzaretto), mis pärast haiguse taandumist lammutati. Mõni aeg hiljem. 1643.aastal, suurmeister Lascarise valitsusajal, vahetas Püha Johannese ordu saare koos kirikuga paari maatüki vastu Rabatis ja ehitas alalise Lazzaretto, kuhu katku ja koolerapuhangute ajal viidi karantiini pandud laevade reisijaid. Haiglat täiustati suurmeistrite Cotoneri, Carafa ja de Vilhena valitsusajal.
Aastatel 1723–1733 ehitas Portugali suurmeister António Manoel de Vilhena saarele uue tähekindluse, mida tema auks hakati kutsuma Fort Manoeliks ja ka saart hakati uue nimega kutsuma. Kindluse algsed plaanid koostas René Jacob de Tigné ning väidetavalt tegi neisse muudatusi tema sõber ja kolleeg Charles François de Mondion, kes on maetud Fort Manoeli all olevasse krüpti. Briti sõjavägi võttis kindluse üle 1800. aastal ja kasutas seda kuni 1964. aastani.
Kindlusse, õigemini sellest alles jäänud osadesse, me sisse ei pääsenud.
Arheoloogiamuuseum
2.aprill 2024
Et juhendajaga kohtumine toimus alles õhtul, sisustasime kursusekaaslasega pärastlõunase aja iseenda soovide kohaselt ja sestap leppisime kokku, et kohtume Florianas, Valletta sissepääsu vahetus läheduses asuva Tritoni purskkaevu juures.
Purskkaevu kujundas väljapaistev Malta skulptor Vincent Apap, kes 1953.aastal võitis linna peamist bussijaama kaunistava purskkaevu kujundamise riikliku konkursi. Skulptor sai inspiratsiooni kuulsatest Rooma purskkaevudest. Kolm purskkaevus olevat pronkstritonit, kellest kaks istuvad ja üks põlvitab, sümboliseerivad Malta sidemeid merega. Nad hoiavad oma kätel suurt vaagnat ja vaatavad Valletta suunas. (Kreeka mütoloogias on Poseidoni ja Amfitriti poeg Triton pooljumal ja mere sõnumitooja.)
Pikki aastaid vaidlesid Valletta ja Floriana (sisuliselt Valletta eeslinn) omavalitsused selle üle, kellele jurisdiktsiooni alla kuulub Valletta sissepääs. Kui 2011.aastal algasid maailmakuulsa itaalia arhitekti Renzo Piano kavandite kohaselt Valletta sissepääsu ümberkorraldustööd, kaaluti remonti vajava purskkaevu ümberpaigutamist Florianasse, kuid rahva soove arvestades jäi ta oma kohale. Täielikult restaureeritud purskkaev avati ametlikult 2018.aasta 12.jaanuaril, tööd valmisid nädal enne Valletta saamist Euroopa kultuuripealinnaks.
Otsustasin lõpuks ometi ära käia arheoloogiamuuseumis. Malta Riiklik Arheoloogiamuuseum asub Vallettas 1571.aastal ehitatud Püha Johannese ordu Provance'i rüütlite elukohas Auberge de Provence'is. Hoone projekteeris maltalasest arhitekt ja sõjaväeinsener Girolamo Cassar, tuntud ka kui Ġlormu Cassar, kelle projekteeritud on mitmed Vallettas asuvad suurejoonelised hooned.
Muuseum annab hea ülevaate Malta saare eelajaloo ja varase ajaloo kohta ja selles on suurepärane valik Malta neoliitikumi perioodist (5000 eKr) kuni foiniikia perioodini (400 eKr) pärinevatest esemetest. Muuseumi unikaalsemate eksponaatide hulka kuuluvad Ħal Saflieni hüpogeumist pärinev "Magav leedi" , Ħaġar Qimi templist pärinev "Malta Veenus".
Jõudsin käia ka Kaupmehe tänaval (Triq il-Merkanti) asuvas Is-Suq Tal-Beltis ehk muinsuskaitsealuses toiduturu hoones.
Seal, kus praegu asub imekaunis renoveeritud turuhoone, asus väljak nimega Piazza del Malcantone, mida Püha Johannese ordu valitsemisaegadel kasutati nii turuplatsina kui ka paigana, kus piinati ja alandati süüdimõistetuid enne nn "võllaparaadi" Florianasse, kus toimus ülespoomine. Esimese turuhoone ehitaski väljakule rüütliordu, kuid Briti perioodi alguses see lammutati
Uus ristkülikukujulise planeeringuga turuhoone ehitati aastatel 1859–1861 vanade vanglate kohale. See oli esimene peamiselt kokkupandavatest malmdetailidest ehitatud hoone Maltal. Turuhoone malmist ja puidus katus toetus malmist sammastele ja sõrestikele. Hoone kujundamisel oli šnitti võetud Londoni Covent Gardenist ja Pariisi Halles Centralesist. Teise maailmasõja ajal, 7. aprillil 1942 hävis pommirünnaku tagajärjel umbes kolmandik hoonest. Kahjustatud osad parandati, kuid neid ei ehitatud esialgse plaani järgi ümber ja katuse sümmeetria kadus. 1960.aastate teisel poolel tehti kapitaalremont ja turg tegutses edukalt 1970.aastateni.
2016.aastal alustati Itaalia arhitekti Marco Casamonti juhtimisel ulatuslikku restaureerimist ja viktoriaalnikus stiilis ehitatud lubjakivist turuhall taasavati avalikkusele ametlikult 3. jaanuaril 2018. Is-Suq tal-Belt koosneb kolmest kõrge laega korrusest ja keldrikorrusest, millest igaühel on oma nimi. Ülemistel korrustel asuvad erinevad söögipaigad, alumistel toiduturg ja toiduainete kauplus.
Veel mõned päevad saare kultuuripärandi avastamist ja ongi aeg koju tagasi sõita läbi. Saatuse irooniana ei saanud me tol õhtul ilma Xemxijata. Bussid mingil põhjusel Bugibasse sisse ei keeranud ja sõitsid otseteed pidi Cirkewwa suunas. Xemxijaski tuli Bolti taksot tuli suhteliselt kaua oodata aga see vähemasti viis meid kohale, mis sest , et ringiga.
2.aprill 2024
Et juhendajaga kohtumine toimus alles õhtul, sisustasime kursusekaaslasega pärastlõunase aja iseenda soovide kohaselt ja sestap leppisime kokku, et kohtume Florianas, Valletta sissepääsu vahetus läheduses asuva Tritoni purskkaevu juures.
Purskkaevu kujundas väljapaistev Malta skulptor Vincent Apap, kes 1953.aastal võitis linna peamist bussijaama kaunistava purskkaevu kujundamise riikliku konkursi. Skulptor sai inspiratsiooni kuulsatest Rooma purskkaevudest. Kolm purskkaevus olevat pronkstritonit, kellest kaks istuvad ja üks põlvitab, sümboliseerivad Malta sidemeid merega. Nad hoiavad oma kätel suurt vaagnat ja vaatavad Valletta suunas. (Kreeka mütoloogias on Poseidoni ja Amfitriti poeg Triton pooljumal ja mere sõnumitooja.)
Pikki aastaid vaidlesid Valletta ja Floriana (sisuliselt Valletta eeslinn) omavalitsused selle üle, kellele jurisdiktsiooni alla kuulub Valletta sissepääs. Kui 2011.aastal algasid maailmakuulsa itaalia arhitekti Renzo Piano kavandite kohaselt Valletta sissepääsu ümberkorraldustööd, kaaluti remonti vajava purskkaevu ümberpaigutamist Florianasse, kuid rahva soove arvestades jäi ta oma kohale. Täielikult restaureeritud purskkaev avati ametlikult 2018.aasta 12.jaanuaril, tööd valmisid nädal enne Valletta saamist Euroopa kultuuripealinnaks.
Otsustasin lõpuks ometi ära käia arheoloogiamuuseumis. Malta Riiklik Arheoloogiamuuseum asub Vallettas 1571.aastal ehitatud Püha Johannese ordu Provance'i rüütlite elukohas Auberge de Provence'is. Hoone projekteeris maltalasest arhitekt ja sõjaväeinsener Girolamo Cassar, tuntud ka kui Ġlormu Cassar, kelle projekteeritud on mitmed Vallettas asuvad suurejoonelised hooned.
Muuseum annab hea ülevaate Malta saare eelajaloo ja varase ajaloo kohta ja selles on suurepärane valik Malta neoliitikumi perioodist (5000 eKr) kuni foiniikia perioodini (400 eKr) pärinevatest esemetest. Muuseumi unikaalsemate eksponaatide hulka kuuluvad Ħal Saflieni hüpogeumist pärinev "Magav leedi" , Ħaġar Qimi templist pärinev "Malta Veenus".
Jõudsin käia ka Kaupmehe tänaval (Triq il-Merkanti) asuvas Is-Suq Tal-Beltis ehk muinsuskaitsealuses toiduturu hoones.
Seal, kus praegu asub imekaunis renoveeritud turuhoone, asus väljak nimega Piazza del Malcantone, mida Püha Johannese ordu valitsemisaegadel kasutati nii turuplatsina kui ka paigana, kus piinati ja alandati süüdimõistetuid enne nn "võllaparaadi" Florianasse, kus toimus ülespoomine. Esimese turuhoone ehitaski väljakule rüütliordu, kuid Briti perioodi alguses see lammutati
Uus ristkülikukujulise planeeringuga turuhoone ehitati aastatel 1859–1861 vanade vanglate kohale. See oli esimene peamiselt kokkupandavatest malmdetailidest ehitatud hoone Maltal. Turuhoone malmist ja puidus katus toetus malmist sammastele ja sõrestikele. Hoone kujundamisel oli šnitti võetud Londoni Covent Gardenist ja Pariisi Halles Centralesist. Teise maailmasõja ajal, 7. aprillil 1942 hävis pommirünnaku tagajärjel umbes kolmandik hoonest. Kahjustatud osad parandati, kuid neid ei ehitatud esialgse plaani järgi ümber ja katuse sümmeetria kadus. 1960.aastate teisel poolel tehti kapitaalremont ja turg tegutses edukalt 1970.aastateni.
2016.aastal alustati Itaalia arhitekti Marco Casamonti juhtimisel ulatuslikku restaureerimist ja viktoriaalnikus stiilis ehitatud lubjakivist turuhall taasavati avalikkusele ametlikult 3. jaanuaril 2018. Is-Suq tal-Belt koosneb kolmest kõrge laega korrusest ja keldrikorrusest, millest igaühel on oma nimi. Ülemistel korrustel asuvad erinevad söögipaigad, alumistel toiduturg ja toiduainete kauplus.
Veel mõned päevad saare kultuuripärandi avastamist ja ongi aeg koju tagasi sõita läbi. Saatuse irooniana ei saanud me tol õhtul ilma Xemxijata. Bussid mingil põhjusel Bugibasse sisse ei keeranud ja sõitsid otseteed pidi Cirkewwa suunas. Xemxijaski tuli Bolti taksot tuli suhteliselt kaua oodata aga see vähemasti viis meid kohale, mis sest , et ringiga.
Mdina
3.aprill 2024
Pronksiajast pärinev küngas, millele L-Imdina (Citta` Notabile) ehitati, oli siis juba kindlustatud ala. Umbes 1000 eKr piirasid foiniiklased praeguse Rabati alad müüridega ning kutsusid seda nimega Malet, mis tähendab pelgupaika, sama nimi anti ka saarele. Tänapäeval kutsuvad maltalased paksude müüride vahel olevat Mdinat "vaikseks või vaikivaks linnaks" – ühelgi autol (välja arvatud piiratud arvu elanike omad) pole luba sinna siseneda. Linna paarisajast elanikust on enamik kunagiste mõjukate aadliperekondade järeltulijad. Linna volikogu koosneb neljast volikogu liikmest, kes esindavad kogu linna ja üheksast linnaosa volikogu liikmest, kes esindavad linna teatud piirkondi. Müüride vahel oleva linna territoorium on vaid 0,9 ruutkilomeetrit.
Erinevatel ajalooperioodidel on linn kandnud erinevaid nimesid : roomlaste aegadel oli ta Melita, araablaste ajal Medina, Püha Johannese ordu rüütlite ajal Citta Nobile ja pärast Valletta ehitamist Citta Vecchia. Enne 1565. aasta Malta suurt piiramist oli Mdina (L-Imdina) kohaliku aadli kodulinn ja ka saarte pealinn.
Mõnede ajaloolaste väitel ulatub linna ajalugu aastasse 4000 eKr. Umbes 700 eKr ehitati nii Mdina kui Rabati ümber kivimüür ja foiniiklased paigaldasid linnaväravatesse oma kõige olulisema jumalanna, viljakuse ja seksuaalsuse jumalanna Astarte elusuuruse kuju. Kuju püsis ka roomlaste ajal aga siis nimetati ta ümber Junoks. Kitsad ja käänulised tänavad sai Mdina araablaste valitsemisajal. 1090.aastal vallutas linna normannide krahv Roger ja esimese sammuna laskis ta ehitada selle väikese kiriku asemele, mille kohal asus Publiuse palee, Püha Paulusele pühendatud kiriku. Just krahv Roger ja tema järglased olid need, kes rajasid Malta aristokraatia ja ehitasid suurejoonelisi paleesid ja maju.
Kui pärast Püha Johannese ordu saabumist Maltale viisid uued saare peremehed oma peakorteri Mdinast mere ääres asuvasse Birgusse, kahanes Mdina tähtsus oluliselt ja sinna jäid elama vaid kõige jõukamad perekonnad. Ligi tuhat aastat linnaväravas seisnud Astarte kuju pakkus neile jätkuvat kaitset, alles karmima katoliikluse tulek tembeldas Astarte ketseriks ja kuju paigutati Rooma Villa muuseumi, kus ta on tänapäevalgi. Vaikse linna nime sai Mdina siis, kui pealinn viidi Birgusse (Vittoriosasse). Inimtühjaks jäänud linna hakati pidama kummituslinnaks ja sündis Vaikse linna nimi. Mdina sai suuri kahjustusi 1693.aasta maavärinas.
Tillukesel linnal on kolm väravat. Suurejoonelisest peaväravast sisenedes torkab silma suurmeister Manoel de Vilhena vapp, müüris aga on näha algse värava asukoht. Vilhena valitsemisajal nihutati värav mõned meetrid vasakule sest suurmeister oli otsustanud oma paleed laiendada ja selleks tuli väravat nihutada. Värava siseküljel on Püha Agatha, Püha Pauluse ja Püha Publiuse kujud. Linnamüüril saab näha mõjuka Inguanze perekonna vappi. Üks külgväravatest on Kreeka värav, mille kaudu sisenesid linna orjad. Kolmas värav - Gharreqin - ehitati alles brittide valitsemisajal 19.sajandil, pääsemaks hõlpsamini rongijaama.
Meie teejuhiks Mdinas oli Maltal elav sukeldumisinstruktorite instruktor ja litsentseeritud giid Tiit Krutob.
Ekskursiooni lõpetasime ühise teejoomisega Rabati serval asuvas ikoonilises Is- Serkini tee-ja kohvibaaris, mis on inimesi teenindanud 1940.aastatest alates. Kohalikud ütlevad selle kohta "pood, mis kunagi ei ei ole suletud". Brittide ajal oli see 24 tundi avatud baar üks sõdurite lemmikpaiku, sellest ka nimi Christal Palace baar. Kui Briti väed saartelt lahkusid jäi baar endiselt ööpäevaringselt avatuks. Kõik pakutavad ricotta juustu või purustatud hernestega pastizzid küpsetatakse kohapeal ja need sobivad imehästi vana hea "te fit-tazza'ga", teega, mida traditsiooniliselt serveeritakse läbipaistvas klaasis kondenspiimaga.
3.aprill 2024
Pronksiajast pärinev küngas, millele L-Imdina (Citta` Notabile) ehitati, oli siis juba kindlustatud ala. Umbes 1000 eKr piirasid foiniiklased praeguse Rabati alad müüridega ning kutsusid seda nimega Malet, mis tähendab pelgupaika, sama nimi anti ka saarele. Tänapäeval kutsuvad maltalased paksude müüride vahel olevat Mdinat "vaikseks või vaikivaks linnaks" – ühelgi autol (välja arvatud piiratud arvu elanike omad) pole luba sinna siseneda. Linna paarisajast elanikust on enamik kunagiste mõjukate aadliperekondade järeltulijad. Linna volikogu koosneb neljast volikogu liikmest, kes esindavad kogu linna ja üheksast linnaosa volikogu liikmest, kes esindavad linna teatud piirkondi. Müüride vahel oleva linna territoorium on vaid 0,9 ruutkilomeetrit.
Erinevatel ajalooperioodidel on linn kandnud erinevaid nimesid : roomlaste aegadel oli ta Melita, araablaste ajal Medina, Püha Johannese ordu rüütlite ajal Citta Nobile ja pärast Valletta ehitamist Citta Vecchia. Enne 1565. aasta Malta suurt piiramist oli Mdina (L-Imdina) kohaliku aadli kodulinn ja ka saarte pealinn.
Mõnede ajaloolaste väitel ulatub linna ajalugu aastasse 4000 eKr. Umbes 700 eKr ehitati nii Mdina kui Rabati ümber kivimüür ja foiniiklased paigaldasid linnaväravatesse oma kõige olulisema jumalanna, viljakuse ja seksuaalsuse jumalanna Astarte elusuuruse kuju. Kuju püsis ka roomlaste ajal aga siis nimetati ta ümber Junoks. Kitsad ja käänulised tänavad sai Mdina araablaste valitsemisajal. 1090.aastal vallutas linna normannide krahv Roger ja esimese sammuna laskis ta ehitada selle väikese kiriku asemele, mille kohal asus Publiuse palee, Püha Paulusele pühendatud kiriku. Just krahv Roger ja tema järglased olid need, kes rajasid Malta aristokraatia ja ehitasid suurejoonelisi paleesid ja maju.
Kui pärast Püha Johannese ordu saabumist Maltale viisid uued saare peremehed oma peakorteri Mdinast mere ääres asuvasse Birgusse, kahanes Mdina tähtsus oluliselt ja sinna jäid elama vaid kõige jõukamad perekonnad. Ligi tuhat aastat linnaväravas seisnud Astarte kuju pakkus neile jätkuvat kaitset, alles karmima katoliikluse tulek tembeldas Astarte ketseriks ja kuju paigutati Rooma Villa muuseumi, kus ta on tänapäevalgi. Vaikse linna nime sai Mdina siis, kui pealinn viidi Birgusse (Vittoriosasse). Inimtühjaks jäänud linna hakati pidama kummituslinnaks ja sündis Vaikse linna nimi. Mdina sai suuri kahjustusi 1693.aasta maavärinas.
Tillukesel linnal on kolm väravat. Suurejoonelisest peaväravast sisenedes torkab silma suurmeister Manoel de Vilhena vapp, müüris aga on näha algse värava asukoht. Vilhena valitsemisajal nihutati värav mõned meetrid vasakule sest suurmeister oli otsustanud oma paleed laiendada ja selleks tuli väravat nihutada. Värava siseküljel on Püha Agatha, Püha Pauluse ja Püha Publiuse kujud. Linnamüüril saab näha mõjuka Inguanze perekonna vappi. Üks külgväravatest on Kreeka värav, mille kaudu sisenesid linna orjad. Kolmas värav - Gharreqin - ehitati alles brittide valitsemisajal 19.sajandil, pääsemaks hõlpsamini rongijaama.
Meie teejuhiks Mdinas oli Maltal elav sukeldumisinstruktorite instruktor ja litsentseeritud giid Tiit Krutob.
Ekskursiooni lõpetasime ühise teejoomisega Rabati serval asuvas ikoonilises Is- Serkini tee-ja kohvibaaris, mis on inimesi teenindanud 1940.aastatest alates. Kohalikud ütlevad selle kohta "pood, mis kunagi ei ei ole suletud". Brittide ajal oli see 24 tundi avatud baar üks sõdurite lemmikpaiku, sellest ka nimi Christal Palace baar. Kui Briti väed saartelt lahkusid jäi baar endiselt ööpäevaringselt avatuks. Kõik pakutavad ricotta juustu või purustatud hernestega pastizzid küpsetatakse kohapeal ja need sobivad imehästi vana hea "te fit-tazza'ga", teega, mida traditsiooniliselt serveeritakse läbipaistvas klaasis kondenspiimaga.
Gozo saare aardeid avastamas
4.aprill 2024
Matla sõsarsaarele Gozole sõitmiseks tuli esmalt bussiga sõita Cirkewwa sadamasse ja sealt praamiga Mgarri. Sadamast liikusime edasi Hop-on Hop-off bussiga. Väikese peatuse tegime Ta'Pinu Basiilika juures ning käisime imetlemas väidetavalt imet tegevat ikooni ning kuna kaaslasel ei olnud soovi saare "pealinnas" Victorias asuvat tsitadelli külastada, mina aga olen seal paaril korral käinud, sõitsime edasi Dwejra suunas, mida Gozol kindlasti võiks külastada.
Saare läänerannikul asuv Dwejra on saare populaarseim sukeldumiskoht. Seda teatakse ka paigana, kus seisis looduslik kivikaar, mida kutsuti nimega Azure Window.(Aken). Kaks peaaegu vertikaalset kivi hoidsid enda kohal tohutut vertikaalset massi ning see nägi välja nagu mere kohal olev laud. Aknal kõndimise eest hoiatavad sildid turiste ei peatanud, erilist abi polnud ka 2016.aasta detsembris kehtestatud 1500 euro suurusest trahvist. Aastaid teati, et kaar varem või hiljem kokku variseb ja nii ka läks.
Kaunis kaar kukkus kokku tormi ajal 2017.aasta 8.märtsi hommikul ja moodustas kuni 40 meetri sügavusele ulatuva uue sukeldumiskoha nimega Azure Reef. Kui Azure Window veel eksisteeris, oli sellel väga selgelt nähtav mööda sammast jooksev pragu, mis teadlaste sõnul oli kahte erinevat tüüpi kivimit eristav vahesein. Mere erosioon, mis paarsada aastat tagasi loodusime lõi, selle ka hävitas. Kui vana Azure Window oli, ei tea täpselt keegi. Esimene kinnitus tema olemasolu kohta oli 1824. aastast pärinev maal.
Dwejra lahte külastades tasub kindlasti teha Sisemerelt väljuv paadireis. Sisemeri ehk Il-Qawra, on kõrgete kaljude vahel olev madal merevee laguun, mis tekkis miljoneid aastaid tagasi veealuste koobaste kokkuvarisemisel. Kaljude vahelt viib umbes 65 meetri pikkune tunnel avamerele, kus sügavus on juba 35 meetrit. Paadireisi tegime ka meie. Dwejra, mis malta keelest eesti keelde tõlgituna tähendab väikest maja, on oma nime saanud Sisemerd ümbritsevatele kaljudele ehitatud väikese maja järgi.
Sisemerele viiva tee kõrval asub 1652. aastal suurmeister Giovanni Paolo Lascarise ajal vaatluspostiks ehitatud Dwejra torn. Võrreldes Maltaga on Gozo alati olnud praktiliselt kaitsetu ja see võimaldas piraatidel viia kogu elanikkonna orjadeks. Pühale Annale pühendatud kabel ehitati 1963. aastal palju vanema kiriku asukohale.
Dwejra piirkonnas kasvab 18 Malta saarte endeemilist taimeliiki. Kaljudel pesitsevad mitmed linnuliigid, kelle hulka kuulub ka Malta rahvuslind sinine kivirästas.
"Fungus Rock" ehk "Seenekalju" on väike meresaar, kus elab Malta müürisisalik (Podarcis filfolensis generalensis). Tilluke saareke on Malta saartel ainus koht, kus kasvab nn "Malta seen "(Cynomorium coccineum), mis tegelikult ei olegi seen vaid parasiitne õistaim. Fungus Rock on looduskaitseala ja Natura 2000 ala.
Püha Johannese ordu rüütlid pidasid omapärase väljanägemisega haruldast taime raviomadustega seeneks ning kasutasid seda haavade parandamiseks ja düsenteeria raviks ning sellest arvati abi saavat ka verehaiguste ja suguhaiguste korral. Suurmeister Pinto pani saart valvama valvuri ja määras karmid karistused neile, kes keelust üle julgesid astuda: üldjuhul saadeti nad kolmeks aastaks galeeridele orjadeks. Vaatamata ajaloolisele mainele "kõike raviva ravimina", kaasaegsed teaduslikud uuringud seda ei kinnita.
Botaaniliselt kirjeldas taime 1674.aastal Paolo Boccone, kes andis talle nimeks "Scoglio del Generale", mis eesti keeles tähendab "kindrali kaljut". Malta keeles on seda kutsutud Herizt tal-Ġgeneral ( Għerq il-Ġgeneral / Kindrali juur )
See õistaim, mida Malta saartel leiab vaid "Seenekaljult", on levinud Põhja-Aafrika, Sitsiilia ja Sardiinia liivaluidetel. Taime maa-alusest risoomsüsteemist läbi tungiv mustjaspunane õisik meenutab fallost. Rohelist pigmenti temas ei ole ja päikesevalgusest taim ise toitu sünteesida ei saa, sestap varastab ta toitaineid teiste taimede juurtest. Araablased kutsuvad taime kõrbepöidlaks ehk tarthutiks, beduiinid on seda kasutanud nii enda kui kaamelite toiduks pikkadel kõrberetkedel. Sisemine valge viljaliha on väidetavalt nagu õun – magus, krõbe ja mahlane.
Dwejra pea 130 meetri kõrgused merekaljud koosnevad põhiliselt alumisest korallilisest lubjakivist, kollasel Globigerina lubjakivil jalutades torkavad silma mereloomade kivistunud jäänused. Sinise savi nõlvasid saab näha Sisemerre viivas Qawra orus. )
Et täna vannutati ametisse Malta uus president, 71-aastane advokaat Myriam Spiteri Debono, siis väike kokkuvõte ka presidentide teemal. Malta presidendi amet (malta keeles President ta' Malta) sai alguse 13.detsembril 1974, mil Maltast sai iseseisev vabariik Rahvaste Ühenduse koosseisus. Inglismaa kuninganna Elisabeth II Malta kuningannaks ei jäänud ja tema asemel asus vabariigi etteotsa esimene president Sir Anthony Mamo, kes oli olnud ülikooli kriminaalõiguse professor, nelja peaministri juriidiline konsultant ja appellatsioonikohtu president. 1971.aastal sai temast kindralkuberner ehk Malta kuninganna Elisabeth II ametlik esindaja Malta osariigis. Mamo oli esimene ja ainus Malta kodanik sellel ametikohal.
Gozol sündinud Myriam Spiteri Debono vannutati ametisse 11. presidendina ja kolmanda naisena selles ametis. Ta on esimene ametisse nimetatud president. Malta presidendil on peamiselt tseremoniaalne roll, kuid uus president ütles inauguratsioonikõnes, et kavatseb olla "nähtav ja ligipääsetav".
4.aprill 2024
Matla sõsarsaarele Gozole sõitmiseks tuli esmalt bussiga sõita Cirkewwa sadamasse ja sealt praamiga Mgarri. Sadamast liikusime edasi Hop-on Hop-off bussiga. Väikese peatuse tegime Ta'Pinu Basiilika juures ning käisime imetlemas väidetavalt imet tegevat ikooni ning kuna kaaslasel ei olnud soovi saare "pealinnas" Victorias asuvat tsitadelli külastada, mina aga olen seal paaril korral käinud, sõitsime edasi Dwejra suunas, mida Gozol kindlasti võiks külastada.
Saare läänerannikul asuv Dwejra on saare populaarseim sukeldumiskoht. Seda teatakse ka paigana, kus seisis looduslik kivikaar, mida kutsuti nimega Azure Window.(Aken). Kaks peaaegu vertikaalset kivi hoidsid enda kohal tohutut vertikaalset massi ning see nägi välja nagu mere kohal olev laud. Aknal kõndimise eest hoiatavad sildid turiste ei peatanud, erilist abi polnud ka 2016.aasta detsembris kehtestatud 1500 euro suurusest trahvist. Aastaid teati, et kaar varem või hiljem kokku variseb ja nii ka läks.
Kaunis kaar kukkus kokku tormi ajal 2017.aasta 8.märtsi hommikul ja moodustas kuni 40 meetri sügavusele ulatuva uue sukeldumiskoha nimega Azure Reef. Kui Azure Window veel eksisteeris, oli sellel väga selgelt nähtav mööda sammast jooksev pragu, mis teadlaste sõnul oli kahte erinevat tüüpi kivimit eristav vahesein. Mere erosioon, mis paarsada aastat tagasi loodusime lõi, selle ka hävitas. Kui vana Azure Window oli, ei tea täpselt keegi. Esimene kinnitus tema olemasolu kohta oli 1824. aastast pärinev maal.
Dwejra lahte külastades tasub kindlasti teha Sisemerelt väljuv paadireis. Sisemeri ehk Il-Qawra, on kõrgete kaljude vahel olev madal merevee laguun, mis tekkis miljoneid aastaid tagasi veealuste koobaste kokkuvarisemisel. Kaljude vahelt viib umbes 65 meetri pikkune tunnel avamerele, kus sügavus on juba 35 meetrit. Paadireisi tegime ka meie. Dwejra, mis malta keelest eesti keelde tõlgituna tähendab väikest maja, on oma nime saanud Sisemerd ümbritsevatele kaljudele ehitatud väikese maja järgi.
Sisemerele viiva tee kõrval asub 1652. aastal suurmeister Giovanni Paolo Lascarise ajal vaatluspostiks ehitatud Dwejra torn. Võrreldes Maltaga on Gozo alati olnud praktiliselt kaitsetu ja see võimaldas piraatidel viia kogu elanikkonna orjadeks. Pühale Annale pühendatud kabel ehitati 1963. aastal palju vanema kiriku asukohale.
Dwejra piirkonnas kasvab 18 Malta saarte endeemilist taimeliiki. Kaljudel pesitsevad mitmed linnuliigid, kelle hulka kuulub ka Malta rahvuslind sinine kivirästas.
"Fungus Rock" ehk "Seenekalju" on väike meresaar, kus elab Malta müürisisalik (Podarcis filfolensis generalensis). Tilluke saareke on Malta saartel ainus koht, kus kasvab nn "Malta seen "(Cynomorium coccineum), mis tegelikult ei olegi seen vaid parasiitne õistaim. Fungus Rock on looduskaitseala ja Natura 2000 ala.
Püha Johannese ordu rüütlid pidasid omapärase väljanägemisega haruldast taime raviomadustega seeneks ning kasutasid seda haavade parandamiseks ja düsenteeria raviks ning sellest arvati abi saavat ka verehaiguste ja suguhaiguste korral. Suurmeister Pinto pani saart valvama valvuri ja määras karmid karistused neile, kes keelust üle julgesid astuda: üldjuhul saadeti nad kolmeks aastaks galeeridele orjadeks. Vaatamata ajaloolisele mainele "kõike raviva ravimina", kaasaegsed teaduslikud uuringud seda ei kinnita.
Botaaniliselt kirjeldas taime 1674.aastal Paolo Boccone, kes andis talle nimeks "Scoglio del Generale", mis eesti keeles tähendab "kindrali kaljut". Malta keeles on seda kutsutud Herizt tal-Ġgeneral ( Għerq il-Ġgeneral / Kindrali juur )
See õistaim, mida Malta saartel leiab vaid "Seenekaljult", on levinud Põhja-Aafrika, Sitsiilia ja Sardiinia liivaluidetel. Taime maa-alusest risoomsüsteemist läbi tungiv mustjaspunane õisik meenutab fallost. Rohelist pigmenti temas ei ole ja päikesevalgusest taim ise toitu sünteesida ei saa, sestap varastab ta toitaineid teiste taimede juurtest. Araablased kutsuvad taime kõrbepöidlaks ehk tarthutiks, beduiinid on seda kasutanud nii enda kui kaamelite toiduks pikkadel kõrberetkedel. Sisemine valge viljaliha on väidetavalt nagu õun – magus, krõbe ja mahlane.
Dwejra pea 130 meetri kõrgused merekaljud koosnevad põhiliselt alumisest korallilisest lubjakivist, kollasel Globigerina lubjakivil jalutades torkavad silma mereloomade kivistunud jäänused. Sinise savi nõlvasid saab näha Sisemerre viivas Qawra orus. )
Et täna vannutati ametisse Malta uus president, 71-aastane advokaat Myriam Spiteri Debono, siis väike kokkuvõte ka presidentide teemal. Malta presidendi amet (malta keeles President ta' Malta) sai alguse 13.detsembril 1974, mil Maltast sai iseseisev vabariik Rahvaste Ühenduse koosseisus. Inglismaa kuninganna Elisabeth II Malta kuningannaks ei jäänud ja tema asemel asus vabariigi etteotsa esimene president Sir Anthony Mamo, kes oli olnud ülikooli kriminaalõiguse professor, nelja peaministri juriidiline konsultant ja appellatsioonikohtu president. 1971.aastal sai temast kindralkuberner ehk Malta kuninganna Elisabeth II ametlik esindaja Malta osariigis. Mamo oli esimene ja ainus Malta kodanik sellel ametikohal.
Gozol sündinud Myriam Spiteri Debono vannutati ametisse 11. presidendina ja kolmanda naisena selles ametis. Ta on esimene ametisse nimetatud president. Malta presidendil on peamiselt tseremoniaalne roll, kuid uus president ütles inauguratsioonikõnes, et kavatseb olla "nähtav ja ligipääsetav".
Jalutuskäik St Paul Bays
5.aprill 2024
Kuigi olime St Paul Bays varemgi jalutanud, kuulsime tänaselt teejuhilt - pensionipõlveks Maltale tagasi kolinud Johnilt - õige mitmeid põnevaid lugusid tema kunagise koduküla kohta ja käisime paikades, kuhu tavaturist ei tea minna.
Püha Pauluse lahe kuurort, maltakeelse nimega San Pawl il-Baħar, on asum, kuhu kuuluvad lisaks naaberkülad Bugibba ja Qawra ning ametlikult ka veidi kaugemal asuvad väiksemad külad Burmarrad, Wardija, Bidnija ja Xemxija. Peaaegu kogu San Pawl il-Baħari rannajoon on kivine ja turvaliseks ujumiseks sobivaid paiku on siin vähe, kuid see-eest on merevaated maalilisele Xemxija lahele siin imelised. Ära paistavad Malta naabersaar Gozo ja muidugi Püha Pauluse saared.
Erilisi ajaloolisi vaatamisväärsusi siin peale Wignacourt'i torniks hüütava vahitorni ja Püha Pauluse kabeli ei ole. 1610.aastal suurmeister Alof de Wignacourt'i korraldusel ehitatud vahitorn oli esimene Malta rüütlite püstitatud rannikualade vahitornide seeriast, mis pidid hoiatama mere poolt tulevate rünnakute eest. Algselt oli tornil tõstesillale viiv trepp, kuid see eemaldati 1960. aastatel tee laiendamise käigus. Olime kursusekaaslasega torni esimesel korrusel käinud päeval, mil esimest korda läksime Xemxijasse. Nüüd, kus tahtsin torni kitsaid treppe pidi üles ronida ja vaatamisväärsusega põhjalikumalt tutvuda, oli see suletud.
Püha Pauluse saar (tuntud ka kui Selmunett) on saar, mille kaks osa on omavahel paarimeetrise kiviribaga ühendatud ja seetõttu paistab ta mõnikord vaikse ilmaga kahe saarena. See on seesama kuulus saar, mille juures sattus väidetavalt 60.aastal pKr laevaõnnetusse maltalastele kristluse toonud apostel Paulus, kelle nime kannavad paljud Malta kirikud ning külade ja linnade tänavad. 10.veebruaril tähistavad saareriigi elanikud Pauluse laevahuku püha ja 29.juunil Püha Peetruse ja Pauluse püha.
Ametlikult on Püha Pauluse saarte territoorium vaid 0,101 km². Saarele pääseb ainult paatidega. Turismihooajal korraldatakse sinna ka reise, kuid nende väljumine sõltub ilmast ja mereoludest. Saare kõige kõrgemas punktis seisab 1845.aastast 8,3-meetrisel Francesco Spiteri kujundatud alusel 4-meetri kõrgune apostel Pauluse kuju, kelle vasakus käes on raamatut ning parem osutab taeva poole. Pauluse jalge ees on madu, mis Apostlite tegude kohaselt teda käest hammustas. Kivist Pauluse nägu on suunatud Bugibba poole. Kuju valmistasid tuntud skulptor Sigismondo Dimech ja tema õpipoiss Salvatore Dimech, kes vaatamata ühesugustele perekonnanimedele ei olnud sugulased.
Kui 1990.aasta maikuus külastas Maltat paavst Johannes Paulus II, viidi temagi katamaraaniga Püha Pauluse saare lähedale ning paavsti silme all uputati külaskäigu mälestuseks merre 3-meetrine pronksist Meremeeste Kristus - Kristu tal-Bahhara. Omapärase veealuse atraktsiooni loomise mõttele oli tulnud sukeldumisega tegelev Raniero Borg; betoonkattega kaetud klaaskiust kuju valmistas tuntud Malta skulptor Alfred Camilleri Cauchi. Enne merepõhja uputamist pandi kuju rahvale uudistamiseks välja Florianas. Kümmekond aastat hiljem viidi kuju Püha Pauluse saarte juurest Qawra pointi, kus ta lebab tänini 25 meetri sügavuses sukeldujate üheks meelispaigaks oleva endise parvlaeva ja kaubalaeva Impearial Eagle vraki kõrval (uputati 1999). Malta on tuntud ühe Euroopa parima sukeldumissihtkohana.
5.aprill 2024
Kuigi olime St Paul Bays varemgi jalutanud, kuulsime tänaselt teejuhilt - pensionipõlveks Maltale tagasi kolinud Johnilt - õige mitmeid põnevaid lugusid tema kunagise koduküla kohta ja käisime paikades, kuhu tavaturist ei tea minna.
Püha Pauluse lahe kuurort, maltakeelse nimega San Pawl il-Baħar, on asum, kuhu kuuluvad lisaks naaberkülad Bugibba ja Qawra ning ametlikult ka veidi kaugemal asuvad väiksemad külad Burmarrad, Wardija, Bidnija ja Xemxija. Peaaegu kogu San Pawl il-Baħari rannajoon on kivine ja turvaliseks ujumiseks sobivaid paiku on siin vähe, kuid see-eest on merevaated maalilisele Xemxija lahele siin imelised. Ära paistavad Malta naabersaar Gozo ja muidugi Püha Pauluse saared.
Erilisi ajaloolisi vaatamisväärsusi siin peale Wignacourt'i torniks hüütava vahitorni ja Püha Pauluse kabeli ei ole. 1610.aastal suurmeister Alof de Wignacourt'i korraldusel ehitatud vahitorn oli esimene Malta rüütlite püstitatud rannikualade vahitornide seeriast, mis pidid hoiatama mere poolt tulevate rünnakute eest. Algselt oli tornil tõstesillale viiv trepp, kuid see eemaldati 1960. aastatel tee laiendamise käigus. Olime kursusekaaslasega torni esimesel korrusel käinud päeval, mil esimest korda läksime Xemxijasse. Nüüd, kus tahtsin torni kitsaid treppe pidi üles ronida ja vaatamisväärsusega põhjalikumalt tutvuda, oli see suletud.
Püha Pauluse saar (tuntud ka kui Selmunett) on saar, mille kaks osa on omavahel paarimeetrise kiviribaga ühendatud ja seetõttu paistab ta mõnikord vaikse ilmaga kahe saarena. See on seesama kuulus saar, mille juures sattus väidetavalt 60.aastal pKr laevaõnnetusse maltalastele kristluse toonud apostel Paulus, kelle nime kannavad paljud Malta kirikud ning külade ja linnade tänavad. 10.veebruaril tähistavad saareriigi elanikud Pauluse laevahuku püha ja 29.juunil Püha Peetruse ja Pauluse püha.
Ametlikult on Püha Pauluse saarte territoorium vaid 0,101 km². Saarele pääseb ainult paatidega. Turismihooajal korraldatakse sinna ka reise, kuid nende väljumine sõltub ilmast ja mereoludest. Saare kõige kõrgemas punktis seisab 1845.aastast 8,3-meetrisel Francesco Spiteri kujundatud alusel 4-meetri kõrgune apostel Pauluse kuju, kelle vasakus käes on raamatut ning parem osutab taeva poole. Pauluse jalge ees on madu, mis Apostlite tegude kohaselt teda käest hammustas. Kivist Pauluse nägu on suunatud Bugibba poole. Kuju valmistasid tuntud skulptor Sigismondo Dimech ja tema õpipoiss Salvatore Dimech, kes vaatamata ühesugustele perekonnanimedele ei olnud sugulased.
Kui 1990.aasta maikuus külastas Maltat paavst Johannes Paulus II, viidi temagi katamaraaniga Püha Pauluse saare lähedale ning paavsti silme all uputati külaskäigu mälestuseks merre 3-meetrine pronksist Meremeeste Kristus - Kristu tal-Bahhara. Omapärase veealuse atraktsiooni loomise mõttele oli tulnud sukeldumisega tegelev Raniero Borg; betoonkattega kaetud klaaskiust kuju valmistas tuntud Malta skulptor Alfred Camilleri Cauchi. Enne merepõhja uputamist pandi kuju rahvale uudistamiseks välja Florianas. Kümmekond aastat hiljem viidi kuju Püha Pauluse saarte juurest Qawra pointi, kus ta lebab tänini 25 meetri sügavuses sukeldujate üheks meelispaigaks oleva endise parvlaeva ja kaubalaeva Impearial Eagle vraki kõrval (uputati 1999). Malta on tuntud ühe Euroopa parima sukeldumissihtkohana.
Salina rahvuspark ja Kennedy grove
6.aprill 2024
Salina looduskaitseala asub St Paul Bay piiril Burmarradi oru suudmes, lühikese jalutuskäigu kaugusel Malta suurimatest puhkekeskustest Bugibbast, kus meie peatume, ja Qawrast. Sõna "salini" tähendab malta keeles "soolapanne". Salina ongi peamiselt tuntud soolapannide ja samanimelise lahe lähedal asuvate katakombide poolest.
15 väikesest katakombist koosnev matmispaik ei ole avalikkusele avatud ja see asub Ta' Latnija piirkonnas, kuhu pääseb põldude vahel kulgeva tee kaudu. Ala haldab 2002.aastal asutatud riiklik muuseumide, konserveerimise ja kultuuripärandi agentuur Heritage Malta, mis mõned aastad hiljem võttis üle ka endise Malta restaureerimiskeskuse.
Soola on Maltal ja Gozol toodetud väga kaua. Teada on, et mõned pered on soola tootmisega üle 200 aasta, vaid korraks tekkis Teise maailmasõja ajal sunnitud paus Briti võimude korraldusel rannikujulgeoleku kaalutlustel. Salina soolapannid ehitasid Püha Johannese ordu rüütlid 16.sajandil vahetult pärast Malta suurt piiramist ja oma hiilgeaegadel tootsid need umbes 4000 tonni jämedat soola aastas. Suurteks seintega eraldatud basseinideks ehitatud soolapannide plaane säilitatakse rahvusarhiivis.
Ajalooliselt on sool olnud ülitähtis säilitusaine ja neid, kes soola ilma ordu loata korjasid, karistati karmilt. Vanad roomlased võrdsustasid soola tervisega, sellest ka sõna “salus” ehk “tervislik”. Kuuma ilmaga pikki vahemaid marssinud sõduritele kelle soolakaod tänu higistamisele olid suured, maksti jalakrampide vältimiseks palka osaliselt soolas. Sellist makset kutsuti "salariumiks" (Ingliskeelne sõna "salary" ( "palk") tuleneb sõnast "sal ", mis tähendab ladina keeles soola). Liigne võib põhjustada kõrget vererõhku, mis on Maltal kõige levinum meditsiiniline probleem.
Soolatootmise tippaegadel 1870. aasta paiku eksporditi umbes 75% toodetud soolast ja Maltal toodetud soola peeti üheks parimaks. Malta keeles tähendab sõna "Melha" soolatera ja seda väljendit kasutatakse ka mõnikord oma nina igale poole toppiva inimese kohta.
Mitmed tugevad tormid kahjustasid Salina lahe soolapanne 1979, 1990 ja 2003 aastatel, nende taastamistööd algasid 2008. aastal ja nüüd on soolapannid taas kasutusel. 2018. aastal läks kogu ala BirdLife’i haldusalasse, kes kujundas selle pargiks ja looduskaitsealaks. Tegemist on linnukaitsealaga, kus jahi pidamine ja lindude püüdmine on keelatud. Tänu püsivate veekogude vähesusele Maltal on looduskaitseala märgalad väga väärtuslikud.
Salina on Malta suurim säilinud sooala, mille suudmealal merevesi kohtub ja seguneb vihmaveega ja voolab alla orgu. Is-Sukkursu nime all tuntud Salini kanal ja soolavannid on elupaigaks paljude veelindude peamiseks toiduks olevale Vahemere endeemilisele alamliigile Killifish, maltakeelse nimega Bużaqq. 2018.aastal kuulutati Killifish Malta rahvuskalaks. Samal aastal kuulutati mageveekrabi Malta rahvuskrabiks, maltalased ütlevad naljatades, et on vaid aja küsimus, millal globigerina lubjakivi, mille varusid jätkub tõenäoliselt vaid umbes 80.aastaks, kuulutatakse Malta rahvuskiviks.
Soolavannide lähedal, Qawra külje all asuv Kennedy Grove, kuhu on istutatud hulgaliselt noori puid, on üks osa Salina rahvuspargist ja selles asub mälestusmärk 1963.aasta novembris mõrvatud USA endisele presidendile John Fitzgerald Kennedyle. Vaid paar kuud enne tulistamist, 9. septembril, oli Malta toonane peaminister George Borg Olivier külastanud Kennedyt Valges Majas. Kennedy oli Ameerika Ühendriikide esimene katoliiklik president ja maltalased lootsid tema toetuse abil Ühendkuningriigist iseseisvuda. Mälestusmärgi tellis Malta valitsus 1964.aastal, rahaliselt toetasid selle valmimist USA valitsus ja Maltal elavad Ameerika kodanikud.
6.aprill 2024
Salina looduskaitseala asub St Paul Bay piiril Burmarradi oru suudmes, lühikese jalutuskäigu kaugusel Malta suurimatest puhkekeskustest Bugibbast, kus meie peatume, ja Qawrast. Sõna "salini" tähendab malta keeles "soolapanne". Salina ongi peamiselt tuntud soolapannide ja samanimelise lahe lähedal asuvate katakombide poolest.
15 väikesest katakombist koosnev matmispaik ei ole avalikkusele avatud ja see asub Ta' Latnija piirkonnas, kuhu pääseb põldude vahel kulgeva tee kaudu. Ala haldab 2002.aastal asutatud riiklik muuseumide, konserveerimise ja kultuuripärandi agentuur Heritage Malta, mis mõned aastad hiljem võttis üle ka endise Malta restaureerimiskeskuse.
Soola on Maltal ja Gozol toodetud väga kaua. Teada on, et mõned pered on soola tootmisega üle 200 aasta, vaid korraks tekkis Teise maailmasõja ajal sunnitud paus Briti võimude korraldusel rannikujulgeoleku kaalutlustel. Salina soolapannid ehitasid Püha Johannese ordu rüütlid 16.sajandil vahetult pärast Malta suurt piiramist ja oma hiilgeaegadel tootsid need umbes 4000 tonni jämedat soola aastas. Suurteks seintega eraldatud basseinideks ehitatud soolapannide plaane säilitatakse rahvusarhiivis.
Ajalooliselt on sool olnud ülitähtis säilitusaine ja neid, kes soola ilma ordu loata korjasid, karistati karmilt. Vanad roomlased võrdsustasid soola tervisega, sellest ka sõna “salus” ehk “tervislik”. Kuuma ilmaga pikki vahemaid marssinud sõduritele kelle soolakaod tänu higistamisele olid suured, maksti jalakrampide vältimiseks palka osaliselt soolas. Sellist makset kutsuti "salariumiks" (Ingliskeelne sõna "salary" ( "palk") tuleneb sõnast "sal ", mis tähendab ladina keeles soola). Liigne võib põhjustada kõrget vererõhku, mis on Maltal kõige levinum meditsiiniline probleem.
Soolatootmise tippaegadel 1870. aasta paiku eksporditi umbes 75% toodetud soolast ja Maltal toodetud soola peeti üheks parimaks. Malta keeles tähendab sõna "Melha" soolatera ja seda väljendit kasutatakse ka mõnikord oma nina igale poole toppiva inimese kohta.
Mitmed tugevad tormid kahjustasid Salina lahe soolapanne 1979, 1990 ja 2003 aastatel, nende taastamistööd algasid 2008. aastal ja nüüd on soolapannid taas kasutusel. 2018. aastal läks kogu ala BirdLife’i haldusalasse, kes kujundas selle pargiks ja looduskaitsealaks. Tegemist on linnukaitsealaga, kus jahi pidamine ja lindude püüdmine on keelatud. Tänu püsivate veekogude vähesusele Maltal on looduskaitseala märgalad väga väärtuslikud.
Salina on Malta suurim säilinud sooala, mille suudmealal merevesi kohtub ja seguneb vihmaveega ja voolab alla orgu. Is-Sukkursu nime all tuntud Salini kanal ja soolavannid on elupaigaks paljude veelindude peamiseks toiduks olevale Vahemere endeemilisele alamliigile Killifish, maltakeelse nimega Bużaqq. 2018.aastal kuulutati Killifish Malta rahvuskalaks. Samal aastal kuulutati mageveekrabi Malta rahvuskrabiks, maltalased ütlevad naljatades, et on vaid aja küsimus, millal globigerina lubjakivi, mille varusid jätkub tõenäoliselt vaid umbes 80.aastaks, kuulutatakse Malta rahvuskiviks.
Soolavannide lähedal, Qawra külje all asuv Kennedy Grove, kuhu on istutatud hulgaliselt noori puid, on üks osa Salina rahvuspargist ja selles asub mälestusmärk 1963.aasta novembris mõrvatud USA endisele presidendile John Fitzgerald Kennedyle. Vaid paar kuud enne tulistamist, 9. septembril, oli Malta toonane peaminister George Borg Olivier külastanud Kennedyt Valges Majas. Kennedy oli Ameerika Ühendriikide esimene katoliiklik president ja maltalased lootsid tema toetuse abil Ühendkuningriigist iseseisvuda. Mälestusmärgi tellis Malta valitsus 1964.aastal, rahaliselt toetasid selle valmimist USA valitsus ja Maltal elavad Ameerika kodanikud.
Marsaxlokk - kagutuulte sadam
7.aprill 2024
Hobuserauakujulise lahe ääres asuv Marsaxlokk, mis on kogu Malta vanim ja suurim looduslikult kaitstud kalasadam, on koduks ca 70% Malta kalapaatidele. Algselt oli ta osa naabruses asuvast Żejtunist aga kui esimesed kalurid sadama lähedale oma alalised kodud rajasid, sai Marsaxlokkist omaette küla. Paiga nimi on tuletatud araabiakeelsest sõnast "Marsa", mis tähendab sadamat ja maltakeelsest sõnast "xlokk", mis omakorda on tuletatud itaaliakeelsest sõnast "sirocco". See viimane tähendab Vahemerel sageli puhuvat kuuma ja niisket kagutuult, mis kevaditi toob kaasa udu. Tuul saab alguse Sahara kõrbest, kust võtab kaasa kuumuse ja mere kohalt niiskuse. Eesti keeles võiks Marsaxlokki teda kutsuda Kagutuulte sadamaks.
Kui foiniiklased 9.sajandil eKr. tänase Liibanoni aladelt Maltale tulid, randusid nad just selle sadama kaudu. Keskajal oli Marsaxlokki piirkond tänu hõlpsasti ligipääsetavale sadamale üks Vahemere piraatide meelispaikadest. Pärast 1565.aasta suurt piiramist kindlustasid Püha Johannese ordu rüütlid sadamaala mitmete sajandi jooksul.
Möödunud sajandi lõpul läks väike Marsaxlokk ajalukku sellega, et 1989.aastal pidasid NSVL liider Gorbatšov ja USA president Bush pidasid siin sõjalaeval 1989. aastal ühe oma suurematest kohtumistest.
Hommikuti käib sadamas vilgas tegevus. Saak kaldale toodud ning kauplustesse ja restoranidesse saadetud, tuleb võrgud puhastada ja parandada ning paadid kalda äärde tõmmata. Ainult pühapäeviti toimuval kalaturul müüakse kala küla suurel kalaturul.
Valdav osa kalureid kasutab kalapüügil erksavärvilisi kahe otsaga kerega tugevaid ja vastupidavaid puidust paate, mida kutsutakse luzzudeks (hääldatakse lutsudeks). Selliseid paate kasutati väidetavalt juba foiniiklaste ajal, kuid tollal olid nad varustatud purjedega ja palju väiksemad. Praegu on paatidel diiselmootor.
Paatide rohelise, sinise, punase ja kollase toonid vastavad väidetavalt maa, mere ja päikese värvidele ja igal luzzul on nende värvide kombinatsioon vastavalt pere traditsioonidele. Varematel aegadel tähistas nn "vuntside" ehk paadi ülemist ja alumist poolt eraldava riba värv paadi kodusadamat. Paatidel olevate kaunistuste hulka kuuluvad kindlasti Horose silmad, mis kaitsevad kalureid merel viibides õnnetuste ja kahjude eest. Iga viie aasta tagant kontrollib kalur isalt või vanaisalt päritud luzzu üle ja teeb vajadusel parandustööd. Paat värvitakse kindlasti selliste värvidega, mis tal saades olid.
Luzzusid peetakse küll väga stabiilseteks sõiduvahenditeks, kuid kahjuks on nendega juhtunud ka õnnetusi. Neist kõige raskemate tagajärgedega oli 30.oktoobril 1948 Gozo saare lähedal toimunud katastroof, kui paat, milles oli lubatust poole rohkem inimesi, läks tormise ilma ajal ümber ja pardal olnud 27 inimesest hukkus 23.
Luzzudega, mis võtavad peale maksimaalselt 10-12 inimest, tehakse Marsaxlokki sadamast huvilistele paadituure. Kui tavaliselt saab valida kahe erineva pikkusega marsruudi vahel, siis kalaturu päeval pakuti vaid pikki tuure ja meil jäi ajanappusel mereretk tegemata.
Sadama lähedal Marsaxlokki peaväljkul asuv Pompei Roosipärja Jumalaemale pühendatud roomakatoliku koguduse kirikut hakati ehitama 1897. aastal ja see valmis 1892.aasta septembris. Kaunis kirikus on kuulsa Malta kunstniku Giuseppe Cali maalid. Kui kirikut ehitama hakati, lubas markii Ġużeppi Apap Testaferrata noor abikaasa Rosalia katta poole pühakoja ehituskuludest tingimusel, et see pühendatakse Pompei Roosipärja Jumalaemale. Noor naine oli 1885.aastal Korsika saare lähedal sattunud tormi kätte ja sellest ime läbi päästetud ning tänutäheks lubanud kiriku ehitamist toetada.
Kaluriküla lähedal, Delimara poolsaare kõrgeimas punktis, ümmargusel Tas-Silgi mäel, kust avaneb suurepärane vaade Marsaxlokkile, asuvad suure megaliittempli varemed. Arheoloogid on sealt leidnud vähemalt kolme templi Tarxieni faasist pärineva templi jäänuseid. Samu templeid kasutati ka pronksiajal. Foiniiklaste saabumisel püstitati sinna jumalanna Ashtarte auks tempel. Hiljem jätkasid roomlased kompleksi edasiarendamist vähemalt teise sajandini pKr.
Lahest vasakul asuv neeme kutsutakse Delimara Pointiks ja lähedale jäävad paigad, kus maltalased armastavad ujumas käia. Poolsaare lääneosas asuv Fort Delimara ehitasid britid 1881. aastal Marsaxlokki lahe sissepääsu valvamiseks. Delimaras asub ka Malta elektrijaam.
Marsaxlokki ülerahvastatud kalarestoranidesse me ei trüginud, kuid värskeid mereande saime ikkagi maitsta. Kui tavaliselt valmistas sööki kursusekaaslane ja mina olin abikokaks, siis tuunikala, dorada ja viburhännakute valmistamiseks sain ametikõrgendust.
7.aprill 2024
Hobuserauakujulise lahe ääres asuv Marsaxlokk, mis on kogu Malta vanim ja suurim looduslikult kaitstud kalasadam, on koduks ca 70% Malta kalapaatidele. Algselt oli ta osa naabruses asuvast Żejtunist aga kui esimesed kalurid sadama lähedale oma alalised kodud rajasid, sai Marsaxlokkist omaette küla. Paiga nimi on tuletatud araabiakeelsest sõnast "Marsa", mis tähendab sadamat ja maltakeelsest sõnast "xlokk", mis omakorda on tuletatud itaaliakeelsest sõnast "sirocco". See viimane tähendab Vahemerel sageli puhuvat kuuma ja niisket kagutuult, mis kevaditi toob kaasa udu. Tuul saab alguse Sahara kõrbest, kust võtab kaasa kuumuse ja mere kohalt niiskuse. Eesti keeles võiks Marsaxlokki teda kutsuda Kagutuulte sadamaks.
Kui foiniiklased 9.sajandil eKr. tänase Liibanoni aladelt Maltale tulid, randusid nad just selle sadama kaudu. Keskajal oli Marsaxlokki piirkond tänu hõlpsasti ligipääsetavale sadamale üks Vahemere piraatide meelispaikadest. Pärast 1565.aasta suurt piiramist kindlustasid Püha Johannese ordu rüütlid sadamaala mitmete sajandi jooksul.
Möödunud sajandi lõpul läks väike Marsaxlokk ajalukku sellega, et 1989.aastal pidasid NSVL liider Gorbatšov ja USA president Bush pidasid siin sõjalaeval 1989. aastal ühe oma suurematest kohtumistest.
Hommikuti käib sadamas vilgas tegevus. Saak kaldale toodud ning kauplustesse ja restoranidesse saadetud, tuleb võrgud puhastada ja parandada ning paadid kalda äärde tõmmata. Ainult pühapäeviti toimuval kalaturul müüakse kala küla suurel kalaturul.
Valdav osa kalureid kasutab kalapüügil erksavärvilisi kahe otsaga kerega tugevaid ja vastupidavaid puidust paate, mida kutsutakse luzzudeks (hääldatakse lutsudeks). Selliseid paate kasutati väidetavalt juba foiniiklaste ajal, kuid tollal olid nad varustatud purjedega ja palju väiksemad. Praegu on paatidel diiselmootor.
Paatide rohelise, sinise, punase ja kollase toonid vastavad väidetavalt maa, mere ja päikese värvidele ja igal luzzul on nende värvide kombinatsioon vastavalt pere traditsioonidele. Varematel aegadel tähistas nn "vuntside" ehk paadi ülemist ja alumist poolt eraldava riba värv paadi kodusadamat. Paatidel olevate kaunistuste hulka kuuluvad kindlasti Horose silmad, mis kaitsevad kalureid merel viibides õnnetuste ja kahjude eest. Iga viie aasta tagant kontrollib kalur isalt või vanaisalt päritud luzzu üle ja teeb vajadusel parandustööd. Paat värvitakse kindlasti selliste värvidega, mis tal saades olid.
Luzzusid peetakse küll väga stabiilseteks sõiduvahenditeks, kuid kahjuks on nendega juhtunud ka õnnetusi. Neist kõige raskemate tagajärgedega oli 30.oktoobril 1948 Gozo saare lähedal toimunud katastroof, kui paat, milles oli lubatust poole rohkem inimesi, läks tormise ilma ajal ümber ja pardal olnud 27 inimesest hukkus 23.
Luzzudega, mis võtavad peale maksimaalselt 10-12 inimest, tehakse Marsaxlokki sadamast huvilistele paadituure. Kui tavaliselt saab valida kahe erineva pikkusega marsruudi vahel, siis kalaturu päeval pakuti vaid pikki tuure ja meil jäi ajanappusel mereretk tegemata.
Sadama lähedal Marsaxlokki peaväljkul asuv Pompei Roosipärja Jumalaemale pühendatud roomakatoliku koguduse kirikut hakati ehitama 1897. aastal ja see valmis 1892.aasta septembris. Kaunis kirikus on kuulsa Malta kunstniku Giuseppe Cali maalid. Kui kirikut ehitama hakati, lubas markii Ġużeppi Apap Testaferrata noor abikaasa Rosalia katta poole pühakoja ehituskuludest tingimusel, et see pühendatakse Pompei Roosipärja Jumalaemale. Noor naine oli 1885.aastal Korsika saare lähedal sattunud tormi kätte ja sellest ime läbi päästetud ning tänutäheks lubanud kiriku ehitamist toetada.
Kaluriküla lähedal, Delimara poolsaare kõrgeimas punktis, ümmargusel Tas-Silgi mäel, kust avaneb suurepärane vaade Marsaxlokkile, asuvad suure megaliittempli varemed. Arheoloogid on sealt leidnud vähemalt kolme templi Tarxieni faasist pärineva templi jäänuseid. Samu templeid kasutati ka pronksiajal. Foiniiklaste saabumisel püstitati sinna jumalanna Ashtarte auks tempel. Hiljem jätkasid roomlased kompleksi edasiarendamist vähemalt teise sajandini pKr.
Lahest vasakul asuv neeme kutsutakse Delimara Pointiks ja lähedale jäävad paigad, kus maltalased armastavad ujumas käia. Poolsaare lääneosas asuv Fort Delimara ehitasid britid 1881. aastal Marsaxlokki lahe sissepääsu valvamiseks. Delimaras asub ka Malta elektrijaam.
Marsaxlokki ülerahvastatud kalarestoranidesse me ei trüginud, kuid värskeid mereande saime ikkagi maitsta. Kui tavaliselt valmistas sööki kursusekaaslane ja mina olin abikokaks, siis tuunikala, dorada ja viburhännakute valmistamiseks sain ametikõrgendust.
Tagasi koju.
8.aprill 2024
Aeg Maltal möödus linnulennul. Praktika on läbi ja kahju on ära sõita. Kuigi Malta on minu sünnisaarest Hiiumaast pea kolm korda väiksem, näib ta ringi sõites ja kultuuri-ja loodusaardeid avastades hiigelsuur. Esimest korda sattusin sellele kaunile maale 2009.aastal ja iga kord lahkudes tõden, et nii palju on veel avastamata paiku. Malta matkaradadel käisin esimest korda alles praktika ajal.
Nägemiseni, väike suur Malta. Jään sind igatsema.
8.aprill 2024
Aeg Maltal möödus linnulennul. Praktika on läbi ja kahju on ära sõita. Kuigi Malta on minu sünnisaarest Hiiumaast pea kolm korda väiksem, näib ta ringi sõites ja kultuuri-ja loodusaardeid avastades hiigelsuur. Esimest korda sattusin sellele kaunile maale 2009.aastal ja iga kord lahkudes tõden, et nii palju on veel avastamata paiku. Malta matkaradadel käisin esimest korda alles praktika ajal.
Nägemiseni, väike suur Malta. Jään sind igatsema.
